tavaliselt prozektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse valgustust, mida tekitab otsene päikesekiirgus. Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud
tavaliselt prozektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse valgustust, mida tekitab otsene päikesekiirgus. Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi. Klassikaliselt juhindutakse loomulikust valgusest. Väiksem key (võtmevalgus) ja suurem fill (täitevalgus). Key on joonistav valgus, mille abil tuuakse välja pildistatava subjekti vorm(ruumiline kuju). Ühtlasi on key valgusskeemi kõige võimsam valgus. Fill täidab varje seal, kuhu key valgus ei ulata. Fill on key-st mõnevõrra nõrgema valgusega ja võiks olla hajuvalgus. Vajadusel võib kasutada kontravalgust ja taustavalgust. 3. Optiline kujutis
kasutatakse tavaliselt prozektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse valgustust, mida tekitab otsene päikesekiirgus. Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on
pöördvõrdeliselt lainepikkuse neljanda asuvaid õhkkonnakihte EFG.Sealt saame õhut° ja koostise kohta nendes kõrgustes, Soojuse levimise seaduspärasusi astmega. Kõik värvilised kiired kuuluvad hajuskiirgust ja see osa põhjustab eha ja pinnases aga ka nende protsesside kohta, mis hajuvalguse koosseisu. Täiesti kuivas ja koitu. toimuvad maalähedases kosmilises ruumis Matemaatilise seose temperatuuri puhtas õhus hajutatakse lühema Miraaz ja kutsuvad esile virmalisi. Virmaliste järgi kõikumiste vahel maapinnal ja maa sees
annaabi.ee 
