millesse paigutatakse lamp. Selle mark võib olla märgitud peegeldi tagaküljele. Mitmesuguste laternamarkide erinev kvaliteet on suurel määral tingitud peegeldi valmistamise täpsusest ja lambi hõõgniidi asendist peegeldi suhtes. Peegeldile võib kinnituda sirm, mis varjab lampi ja väldib niiviisi peegeldumata valguse levimist juhuslikus suunas. Mõnedel peegelditel on lisaks põhilambi pesale veel pesa vaikese valgustugevusega gabariidilambi kinnitamiseks. Hajuteid on mitmesuguse mustriga. Nende prismataolised püsttriibud hajutavad valgust kummalegi. poole kõrvale ning rõhttriibud allapoole. Keskel asuv vöödiline ruut või läätsetaoline sõõr on vajalik selleks, et sõiduteele ei tekiks hõõgniidi kujutist. Paljudel hajutitel on õigeks paigutuseks ülaosas märge «BEPX» või nool. Euroopa laternal on hajuti osatähtsus palju väiksem kui ameerika valgusjaotusega laternal. Kaksikniidiga hõõglampi hoiab pesas plastpide
elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje, seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega. Hajuvalgust kasutatakse laialdaselt mitme kaameraga filmimisel ning televisioonis, kus võttepunktid, -suunad, -mastaabid ja rakursid pidevalt muutuvad ning kus ka kujutise valguse- varjujoonis seetõttu pidevalt, sageli ettenähtamatult ja ebasoodsalt muutub.
Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje, seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega. Hajuvalgust kasutatakse laialdaselt mitme kaameraga filmimisel ning televisioonis, kus võttepunktid, -suunad, -mastaabid ja rakursid pidevalt muutuvad ning kus ka kujutise valguse- varjujoonis seetõttu pidevalt, sageli ettenähtamatult ja ebasoodsalt muutub. 19
annaabi.ee 
