Juhan Liiv-Isamaaluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest,
Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad, kannatada temaga. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita? Kas olete näinud, mis meestel on südames, kui meri käib keeru ja sadam on silma ees ja sisse ei saa! Oh nõnda oled sa, minu isamaa:
C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt
/ ... / ei mul rahu leia rind!" Siin peab Liiv isamaad kalliks, olles pettunud hoopiski iseendas. ,,Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ei, ei jaa vist polnudki tal kosta vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Isamaaga seoses on mõlemad kirjanikud toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. ,,Sinuga olen lainetel lõhkuvail, / ... / sinuta hommik , kel pole koidukiirt, / sinuta öö, kel polegi piirt, / ... / Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, / sinuta loom olen, mida keegi pole loond. / Isamaa! / Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta!" Luuletaja väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: ,,Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa
annaabi.ee 
