Ta ei rääkinud Kemmerichi emale tõtt, kuidas tema poeg tegelikult suri, vaid mõtles loo välja, mida ta ise ka peaaegu uskuma jäi. Paul saadetakse tagasi sõjalaagrisse teiste juurde, peagi on nad tagasi rindel. Rindel juhtub Pauliga intsident. Ta jääb üksinda tule alla. Ta varjas end mürsulehtris. Juhuslikult hüppab lehtrisse sisse üks prantslane, Paul pussitab ta oma relvaga surnuks. Paulil on pärast seda süümepiinad ja ta räägib surnuga. Ta mõistus pole selge. Järgmine haavatutest on Kropp. Samal ajal saab ka Paul vigastada, kuid mitte nii tõsiselt. Nad lasid koos Kroppiga end katoliiklikusse hospidali toimetada. Teda opereeriti ja ta sai terveks. Kropil ambuteeriti jalg. Peale ambuteerimist tahab Kropp ennast maha lasta, kuna tema arust pole elul enam mõtet. Paul läks tagasi rindele. Pärast seda Kropp ja Paul enam ei kohtunud. Katoliiklikus kirikus oli teisigi haavatuid. Kui sõdur oli väga
osaliselt. Hiroshima 200-st arstist 180 hukkus või sai haavata, õdesid oli kokku 1 780, kellest hukkus või sai haavata 1 654. 55 haiglast jäi töökorda vaid kolm ja needki asusid linna servas. Plahvatuse keskpunkti lähedal olnud Hiroshima lossis viibinud inimestest jäi ellu 10 protsenti. Punane ala linnast hävines täielikult 4.1.2. Aatompommi mõju inimestele Katastroofipiirkonnast ellu jäänud inimesed tuletasid meelde kõige jubedamaid hetki haavatutest. Nahk põles praguliseks ja rippus, ning ohvritel oli tohutu janu. Inimesed karjusid "vett!". Paljude puhul jäi see viimaseks hüüdeks. Alguses ellujäänutele tekitasid suurt piina põletushaavad ja rõhklainest tekitatud vigastused. Lööklaine lausa kooris inimestel riideid seljast. Mõni inimene põles lausa pealaest tallani mustaks. Paljude hukkunute sugu oli vigastuste tõttu raske tuvastada. Lööklaine rebis ohvritelt isegi nahka ja kuumus kiskus silmad peast
mine lepi enne oma vennaga, ja siis tule ja too oma and." Tänapäev. Sõjas on tapmine lubatud, ent siingi on omad piirid. Ei tohi tappa tsiviilelanikke vanureid ja väikeseid lapsi, vägistada naisi, piinata koonduslaagrites inimesi surnuks, viia läbi genotsiidi, või nagu Avinurme lahingu ajal tapeti jõhkralt kirikus raskesti haavatud eestlastest sõdurid, ja mõni aeg hiljem sõitis punaväe tank üle taganevast voorist hobustest ja vankris lebavatest haavatutest. Keelatud mõrvamine. Ei või tappa omakohtu korras, ent on erandeid. Näiteks kui kurjategija tungib öösel relvaga sinu koju, et tappa ja röövida, siis võib oma(ste) elu kaitses sellise tappa. Või nagu Soomes ja Ameerikas on koolides juhtunud, et keegi õpilastest on kuskilt hankinud relva, et tappa võimalikult rohkem kaasõpilasi ja õpetajad ning seejärel endale ots peale teha. Või enesetapu terrorist. Kui sa sellise tapad, siis sa päästad paljude elud.
Et aga meeste arv Sõrves oli jäänud arvatavast vähemaks, leidis merevägi, et nad suudavad evakuatsiooni läbi viia ühe ööga. Kaasa võtta lubati vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona ja suurtükiväeüksustel ainult kahurid. Ülejäänud varustus tuli võimaluse korral hävitada või lihtsalt maha jätta (Melzer 1960, 8792; Ritter 2004, 76). Sõrve väegrupi evakueerimine Pimeduse saabumisega kell 19.00 alustati kohe üksuste evakueerimist, alustades haavatutest. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks Edelstahli kaitseliinile, mis asus Läbaru KuhusaaduKaruste joonel. Ooberst Vietinghoff ja kindralleitnant Schirmer pidid püsima nn. Edelstahli liinil kuni 23.00-ni. Seejärel liiguti vaikselt pealelaadimiskohtadesse, kõik kolisev kraam tuli jätta maha. Taandumist katsid vaid mõnemehelised grupid. Ooberst Reuteri võitlusgrupp kattis taandumist ,,Eisernes Tor" liinil, mis asus juba vahetult Sääre otsas kuni kell 03.15-ni. Kell 05
annaabi.ee 
