vaid radikaalsete liberaalide propaganda. Seksuaalvähemuste sallimine peaks olema tava. Seksuaalvähemused on muutunud väga aktuaalseks teemaks. Just nüüd on väga soodne hetk kõigil homo, bi ja kõigil teistel seksuaalvähemustel kapist välja tulla. Peamine põhjus on tehnoloogia areng. Inimesed on üksteisele palju lähemal ning on väga lihtne leida endasuguseid. Need kõik kes on üksteist leidnud tahavad ka teistele end näidata. Seksuaalvähemused tunnevad end mahasurutult või haavatult, kuna keegi ei pööra neile tähelepanu. Seepärast korraldatakse igasuguseid proteste ja paraade ning kõike muud. Kas kõike seda on tõesti vaja? Jah sa oled olemas, aga miks pead sa end kõigile peale suruma? Kõik tava kodanikud elavad vaikselt ja rahulikult. Nad ei korralda paraade ega käi ringi aluspükstes või lateksülikondades lehvitades silti millel on kirjas „olen sirge“. Seksuaalvähemused on vähemused põhjusega. See pole norm. Miks peaks
Nestor, mu sõber, võitle minu kõrval! Diomedes, seisa sirgelt oma sõjavankril ja lajata neile! Edasi, kreeklased! Lahingusse!..." V laul Kaks armeed liigub teineteisele vastu. Neid juhivad kaptenid, seistes kõrgetel sõjavankritel. Sõdurid hõiklevad, vehivad odade ja päikeses helkivate odadega, maa müdiseb ja relvade tärin kostab taevani. Veel enne, kui toimub kokkupõrge, langevad vastase ridadele nooltepilved mõni sõdalane variseb surnult või haavatult maha, aga see ei pidurda teisi. Nagu tuulest tõugatud merelained paiskuvad vastu kaljusid, nende vastu purunedes, siis tagasi voolates ning taas mürinal edasi tormates, nii kohtuvad kreeklaste ja troojalaste read. Viimased teavad aga hästi, et nende vastas on Athena, aga sama hästi teavad nad, et sõjajumal Ares on nende poolt. Jumaladki on Olymposelt alla tulnud ja võtavad võitlusest osa kes selleks, et tappa, kes selleks, et hirmu tekitada, kes aga
on.» «Kurat ja põrgu!» röökis Oodo ja ronis hobuse seljast maha. «Jätke meid rahule, ärgu pistku keegi oma nina meie vahele!» käskis ta kaaslasi ja rebis mõõga välja. «Enne kui me võitlust algame, veel üks sõna,» ütles Jaanus. «Langen mina, siis võid sa minu kehaga teha, mida tahad. Aga ma palun" jäta mu isa elusse. Kas lubad?» «Soo? Palud sa nüüd, koer!» «Mitte enese eest, kutsikas, vaid oma ilmsüütu isa eest, kes seal haavatult maas oigab.» «Hea küll, ta peab elama, aga ta mädaneb kõige sügavamas keldris, kuni surm tema päästab. Kuid sina sured. Sure, koer, sure!» Mõõgad kõlisesid kokku. Võitlus algas. Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav ja külm. Jaanusel oli esmalt küllalt tegemist, et ennast varjata loendamatute hoopide ja pistete eest, mis ülikiiresti üksteisele järgnesid. Tükk aega välkusid mõõgad võitlejate vahel, otsekui puistaksid terad vastastikku tulesädemeid.
«Ah, härra Porthos, te olete iluduste lemmik!» ütles ohates advokaadiemand. «Te saate aru, et niisuguse välimusega, nagu mind loodus on õnnistanud, ei ole mul puudus armuseiklustest.» «Mu jumal! Kui kiiresti mehed unustavad!» hüüdis advokaadiemand silmi taeva poole tõstes. «Aga mulle näib, et siiski mitte nii kiiresti kui naised,» vastas Porthos. «Sest, proua, mina võin öelda, et olin teie ohver, kui ma haavatult ja surevana olin arstide poolt mahajäetud. Mina, kuulsa perekonna võsu, lootsin teie sõprusele, kuid pidin peaaegu surema algul haavadesse ja hiljem nälga mingisuguses viletsas Chantilly kõrtsis, ilma et oleksite vaevunud kordki vastama minu kirglikkudele kirjadele.» «Aga, härra Porthos,» sosistas advokaadiproua, kes tundis, et võrreldes tema käitumist tolle aja suursugusemate daamide käitumisega, oli ta toiminud ebaõigesti. «Mina, kes ma ohverdasin teie pärast paruness .. .»
annaabi.ee 
