õpperelvadega. Mõlema piikide purunemise järel haarati mõõgad või taprid. Et paarid vahetusid pikkade vaheaegade järel relvastuse kordaseadmine võttis aega , siis sellal lõbustasid pealtvaatajaid akrobaadid, mustkunstnikud, dresseerijad ja klounid. Teisel päeval kasutasid jalgsi võitlevad rüütlid mõõku ja sõjakirveid. Kolmandal päeval jagati rüütlid kahte enam-vähem võrdsesse rühma ning algas võitlus lahingurelvadega. Surmasaanuid oli mõnikord päris hulgaliselt, haavatuist rääkimata. Ühel ebatavaliselt ohvriterohkel turniiril tapeti näiteks üle 60 rüütli. 4. RELVASTUS Rauatöötluse areng andis rüütlitele võimaluse kaitsta end mõõga, oda ja noolte eest kaitserüüga. Sellel perioodil muutus mõõgatera pikaks, tugevaks ja painduvaks, temast sai mitte raiumise vaid torkerelv; ratsaniku oda muutus raskemaks; täiustusid, kuid muutusid samas ka raskemaks kaitserüüd. Rüütli relvastus koosnes mõõgast ja raskest odast, millel oli
õpperelvadega. Mõlema piikide purunemise järel haarati mõõgad või taprid. Et paarid vahetusid pikkade vaheaegade järel relvastuse kordaseadmine võttis aega , siis sellal lõbustasid pealtvaatajaid akrobaadid, mustkunstnikud, dresseerijad ja klounid. Teisel päeval kasutasid jalgsi võitlevad rüütlid mõõku ja sõjakirveid. Kolmandal päeval jagati rüütlid kahte enam-vähem võrdsesse rühma ning algas võitlus lahingurelvadega. Surmasaanuid oli mõnikord päris hulgaliselt, haavatuist rääkimata. Ühel ebatavaliselt ohvriterohkel turniiril tapeti näiteks üle 60 rüütli. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil, mis olid treeninguks ja ettevalmistuseks sõjas. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ja mida peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest
Epideemiate alapeatükis võib rääkida ka suguhaigustest, millede levimine just eeskätt militaarsetes struktuurides vastutajatele muret tegi. (Üldiselt nimelt peeti nt gonorröad vaata et normaalseks nähtuseks, 19. sajandiks oli möödunud ka suurem mure ja hüsteeria süüfilise pärast, mis Euroopat pärast 1492. aastat painas.) Nakkushaigustest on oluline veel teetanus, mis varasematel aegadel tappis enamuse haavatuist (kes haavapõletikku ei surnud). 1915. aastast alates aga vaktsineeriti teetanuse vastu ning sellesse haigusse suremus muutus sõjas tühiseks. Rahvusvahelised lepped, organisatsioonid jms 1860ndad (1863) Francis Lieber teeb katse USA-s reguleerida sõjapidamist, eeskätt sõjaseaduse kehtivust sõjateatris ja okupeeritud territooriumil aga ka sõdiva poole poolt (148 artiklit). (Käsitleb mh kultuuri- ja teadusvarasid ja kohustab neid sõjapiirkonnas kaitsma,
annaabi.ee 
