aasta suvel Võrumaal. Metsavendadeks olid vennad, Hugo ja Aksel Mõttus. Kuidas metsavennad sõdisid? Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Alfred Käärmannil kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust tugevnevad metsas elades
võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste.Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid.Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon
lõksustatud nii, et nende kasutamisest oli parem loobuda. Vaenlase poolt tehtud takistustele
liitusid veel dzungli jja räsivaljade loomulikud elanikud -- sääsed Ja verekaanid, kes
eurooplastele elu kibedaks tegid. Juhul kui punastel oli nende jälgijaist arvuline üleolek siis
võtsid nad vahel) ka lahingu vastu, mis meile alati kaotusi kaasa tõi. Riisiväljadel oli raske
endale varu. Heida ;a esimesed vaenlase valangud olid atati kõige ohvriterikkamad. Mul oli
juhus kaasa elada haarangule, kus meie rühma ründas punaste umbes pataljoni suurune üksus.
Kaotasime 7 mees* langen uina. mitu haavatut ja ühe veoauto. Vielmirtihgd rämdasüd meid
päris punaarmee stiilis, hurraahüüetega ja võsanugasid välgutades. 3a me haardest lahti tänu
raadio kaudu appi kutsutud soomusautodele. See lahing toimus ühe küla ees. kus eelmisel
Öösel punased olid maantee silla ära lõhkunud. Loomu"ik
Sakslased olid munade ja peki eest valmis kõike andma, toodi langevarjusiidi, tüdrukud õmblesid sellest leerikleite, väike äri käis ja selle tõttu oli meil piisavalt süüa, peeti maha ka mõni tormiline sünnipäevapidu. Kui ma pärast Eesti taasiseseisvumist toimikuid lugesin, siis jah, need süüdistused polnudki väga selged. Isa oli olnud Kaitseliidus, kuid mitte Omakaitses, ent kuna tal oli veoauto, siis võeti teda paaril korral sakslaste ajal mingile haarangule kaasa. Ta ootas autoga kusagil tee peal ja eesti omakaitselased läksid mingit punast otsima. Ükskord kamandati isa Haapsalusse vange viima. Ta simuleeris, et auto mootoris midagi juhtus, vangid, nende hulgas üks tema tuttav, laaditi metsa vahel teisele masinale ümber. Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta, olemata seejuures mingisugune punastele kaasatundja. Kuid ometi ta lootis, et ta tuttav
annaabi.ee 
