Esitamise tähtaeg 20. november! CD ümbrisel on kirjas, missugune osa tuleb litereerida Transkriptsioon · Kasutatakse vestlusanalüüsi transkriptsiooni · Kirjutatakse nagu kõneldakse · Tuuakse välja need seigad, mis on olulised suhtluse jaoks Transkriptsioon · sõnad ja mitmesugused suhtlushäälitsused · suhtlusüksused · pausid · kõne omadused (intonatsioon, venitused, katkestamised, rõhud, valjus jne) · pealerääkimised ja haakumised · transkribeerija kahtlused (nt halvasti kuuldud sõnad) · niisuguste nähtuste kirjeldused, mille kohta puudub transkriptsioonimärk või mida ei taheta transkribeerida, kuid mida on vajalik ära näidata (hääle omadused, kõrvalised hääled, nutt vms). Litereerimisel tuleb igal juhul ära märkida järgmised nähtused: · sõnad (vastavalt hääldusele) · lausungipiirid ja lausungisisesed intonatsioonipiirid . , ? · pausid (.) (...)
kes Moskvale alluvad paremini. Sissemarss äratab vastukaja kogu maailmas, aga on ka sisepoliitiline signaal NLs, et peab olema 1 ettevaatlik. Raamid loovad mingi raami kirjanduse ja kultuuri jaoks. Taustal läänesündmused, siis asjad muutuvad keeruliseks: läänes sündmuste rida sünkroniseerub, haakumised on aga omaette segav teema. Võib öelda, et 68.aasta kogu maailmas märgiline aasta. Toimuvad üliõpilasrahutused kogu maailmas, keskpunkt Pariisis. Kogu lainetus annab mingit kaja ka Eestisse. On olemas sündmuste rida Tartu 68. Läänekultuuri 60ndad: vasakpoolsed tugevnevad, kummalisel moel. See Kuuba vabadusvõitluse imetlemine on lapsemäng, aga Hiina kultuuri revolutsioon, totaalse kommunismi mudel, mis Lääne intellektuaalid imetlevad
Eesti kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske. 1980 Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep „Olevused“ absurditeater 1978 Hando Runnel ja Madis Kõiv „Küüni täitmine“ absurditeater – hakatakse otsima kõivulikku ürgelementi. Kui Kõivu näidendid ette võtta, siis seal on eritüüpi näidendeid. Kui on pooleldi ilma šüžeeta näidend – inimesed kühveldavad lihtsalt heina. Dialoog on üsna absurdne, haakumised on ootamatud ja imelikud. On müüte teisendav tendent ja absurdidraama, kolmandaks võiks nimetada kultuuriloolisi näidendeid. 1972 Vaino Vahing „Suvekool“ 1975 Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ 1974 Rein Saluri „Külalised“ 1975 Mati Und „Good-bye, baby“ 1984 Mati Und „Vaimude tund Jannseni tänaval“ 1980 Merle Karusoo „Olen 13-aastane“
annaabi.ee 
