DNA. Selline omadus on võetud sellest, et nendel on sama laeng ja ioon raadius on väga sarnane. Lisaks sellele on niklil võime mõjutada kogu keha histoonide modifikatsiooni. N- terminali saba histoonide atsetülatsioon on teada tuntud mehhanism mis reguleerib kromatiidide transkriptsiooni olekut, mis on tähtis DNA regulatoorsete valkude jaoks. Nikkel vähendab atsetülatsiooni taset histoonides H2A, H2B, H3 ja H4 ning tõstab H3K9 dimetülatsiooni. Inhibitsiooni toimub kindlates Fe2+ ja alfa-ketoglutaraatides. Madalate histooni atsetüleerimise tasemega rakkudes langeb ka atsetüül-CoA tase, sest nikkel deaktiveerib püruvaadi dehüdrogenaasi kinaasid mis seda toodavad. Seda on tõestatud nikli poolt modifitseeritud rakkude peal, mida on ravitud histoonide deatsetülaasi inhibiitoriga(Trichostatin A.), mis muudavad raku fenotüübilt samasuguseks nagu muutumata rakud koos geeni ekspresseerumise
konserveeritus; mutageensus ja vead replikatsioonil/rekombinatsioonil; olulisimad kasutamisvõimalused genoomi uuringutes ja geneetika-uuringute rakendundustes. • Satelliit-DNA – suurtest tandeemselt korduva mittekodeeriva DNA blokkidest koosnev järjestus. Paikneb enamasti kromosoomi telomeerses või tsentromeerses piirkonnas. Moodustab heterokromatiini struktuuri põhi koostisosa. Stimuleerib ja säilitab epigeneetilisi heterokromatiniseerimise signaali nt H3K9 deatsetülerimine ja metüleerimine ning vastutab funktsionaalse tsentromeeri eest. Ei ole evolutsiooniliselt konserveerunud. • • Minisatelliit kordused – koosnevad keskmise suuruseda tandeemselt korduva mittekodeeriva DNA blokkidest. Esinevad telomeeride läheduses. Sageda muteerumisega inimestes, kõrge polümorfsusega. On rekombinatsiooni hotspotid. Kasutatakse geneetiliste markeritena inimeste tuvastamisel – DNA fingerprinting. •
aktiivset kromatiini. Histoonide atsetüleerimine on oluline nukleosoomide omavahelise kontakti takistamiseks. 2. Histoonide metüleerimine on seotud enamasti teiste faktorite seondumisega nukleosoomidele. Mõned metüleerimised kaasnevad aktiivse transkriptsiooniga (H3K4me3 ja H3K36me3), teised on vajalikud kromatiini vaigistamiseks (H3K9me3, H3K27me3, H4K20me3). Mõned lüsiinijäägid (näiteks H3K9 või H3K27) on atsetüleeritavad või metüleeritavad, kuid mitte mõlemat korraga (üks välistab teise). 3. Histoonide fosforüleerimine on tavaliselt seotud mõne konkreetsete protsessidega, kus on vaja kromatiini struktuuri muuta, näiteks H3 Ser10 fosforülerimine on vajalik kromatiini kondenseerumiseks mitoosis ja H2AX Ser139 fosforüleerimine on üldine “häiresignaal” mida tehakse DNA katkete piirkonnas. 86. Mis on histooni kood?
rakutuumas on avatumad (heledamad alad), dekondenseerunud, vähem kompaktne, sisaldab transkripteeritavaid järjestusi, toimub geenide ekspressioon. Heterokromatiin: asetseb peamiselt kromosoomide tsentromeerides/telomeerides, geenid pole aktiivsed, interfaasi rakutuumas on tihedamalt pakitud ja tumedamad alad, tugevalt kondenseerunud, sisaldab mittetranskrpteeritavaid kordusjärjestusi. 51. Heterokromatiniseerumine Heterokromatiini moodustumiseks on vaja H3K9- metüleerimist (histooni H3 üheksandas positsioonis asuv lüsiin) ja kindlate valkude, nagu HP1 (heterokromatiini valk1), seondumist. H3K20me3 (Histooni H3 kahekümnenda positsiooni lüsiini kolmekordne metüleerimine) vastutab kromatiini lokaalse kondenseerumise struktuuride eest. 7 52. miRNA, nende struktuur ja funktsioon ● miRNA molekulid on väikesed üheahelalised RNA molekulid, mis võivad seonduda
annaabi.ee 
