DANTE ALIGHIERI Sündis Firenzes, kauged esivanemad olid aadikud Võitlus paavsti ja keisri pooldajate vahel, Alighieri kuulus paavsti pooldajate gvelfide hulka Gvelfidel läks hästi, said võimu Alighierist sai tähtis linnaametnik Gvelfid läksid omavahel tülli, jagunesid mustadeks ja valgeteks gvelfideks Mustad võitsid, Alighieri kuulus valgete hulka ja ta saadeti Firenzest minema 20aastat elas pagulaselu Pakuti võimalus naasta Firenzesse kui kahetseb patte, ei olnud nõus. Suurema osa loomingust kirjutab paguluses. Tuntud luulekogu ,,UUS ELU" koosneb 30luuletusest. Kõneleb Alighieri armastusest Beatrice vastu. Kirjutas hingelisest, imetlevast armastusest naise vastu. Kõigepealt kirjeldab, kuidas kohtusid 9- aastasena ning juba siis jättis
maininud ta iialgi üheski oma teoses. Elukäik Dante võitles 11. juunil 1289 Campaldino lahingus gvelfide ratsaväes. Et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõne gildi liikmeks. Dante valis arstide ja apteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana. Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Elukäik Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. 1301. aastal otsustas paavstBonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegema Charles de Valois. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni Rooma lepitust otsima. Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba 1. novembril 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti.
arstide ja apteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid 12981300 käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha. Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. 1301. aastal otsustas paavst Bonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegema Charles de Valois, kes oli Prantsusmaa kuninga Philippe IV vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni Rooma lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni
oli tooma 2/5 Saksamaa territooriumist, viimane aga keeldus ning seetõttu läks Friedrich sõja lõppedes temaga arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Frederich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). ITAALIA LINNRIIGID: Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. Sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu, saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13. Sajandi II poolel, kui keisrite
oli toona 2/5 Saksamaa territooriumist. Et viimane aga keeldus, läks Friedrich sõja lõppedes temaga arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad
Saksamaa territooriumist. Et viimane aga keeldus, läks Friedrich sõja lõppedes temaga arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite
annaabi.ee 
