Neind maavaldusi jutis villicus, villicus oli ülem juht, kohapeal valitses neid alasid meier, salland= mõisamaa, Huffenland= talumaa, nende koormised võisid olla erinevad, õiguslik seisund samuti erinevm kuid kõik nad kuulusid ühe maa valdaja alla. Vilikatsioonimajandid mõisamajandi mõistes kadusid ära, eelistati pigem rendikohti.Endised sallandid jagati rendikohtadeks laili , paljudel tp kes olid sõltuvad ja mittevabad lubati osta ennast vabaks, teorendi asemel tekkis raharent Grundherrschaft vanem vorm kadus ära. 17 saj grundherrschaft on pigem vastandumine gutsherrschaftile. Mõisahärrus ikka see , kus üks osa on mõisamajand grunherrschaftid hiliskk ja varauusaja tunnuseks et maavaldaja kogus renti ja tal püsisisd muud õigused, endiselt isand, kuid mingisuguseid tugevamaid mittevabaduse vorme Grundherrschafti vorme lääne- Euroopas ei olnud. Läänesaksamaal pärishrjuse kohta kk on Leibherrschaft ( Leibherr). Puhtalt kunstlik ajalookirjutuse termin, ei esine allikates
privileegid, muutudes omamoodi vaheseisuseks aadli ja kodanluse vahel. Das ganze Haus. talupere+ sulased, teenijaskond või käsitöölise ettevõte- meister, õpipoisid või kaubandusega tegelev struktuur. Ühiskonna alusmoodul, paljud tervipere funktsioonid lähevad riigile- hariduseandminem hoolekanna, kohtusüsteem. Hakkavad ilmuma Hausvateti nõuande raamatud. Majandus. Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- (Grundherrschaft) ja mõisahärrus (Gutsherrschaft). läänes valitses põhimikuhärrus (sks Grundherrschaft),idas mõisahärrus (sks Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnismaisteks
põllupinna vähesus nõudis selle võimalikult efektiivsemat kasutamist, Ida-Euroopas seevastu ekstensiivses suunas uusi põllumaid üles harides. Keskmise saagikus kasvas idast lääne suunas. Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis koguni 1:10. Varauusaja Euroopa jagunes kaheks põhimõtteliselt erineva agraarkorralduse alaks, mille piir kulges Elbe-Saale joonel. Sellest lääne pool valitses põhimikuhärrus (Grundherrschaft), ida pool mõisahärrus (Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või jõukale kodanlusele, kes rentis selle edasi talurahvale. Renditalupojad said maa kasutusõiguse, mis võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav
annaabi.ee 
