Kasvatades eri liike ja sorte, võite tulpide õitsemisaja oma aias jagada ligi kahe kuu peale sõltuvalt aastast aprilli lõpust juuni teise pooleni. Üha enam köidavad tähelepanu madalakasvulised ja varase õitsemisajaga tulbiliigid ning nende sordid. Nii kirjanduses kui ka kauplustes müüdavatel sibulapakkidel nimetatakse neid mõnikord looduslikeks või botaanilisteks tulpideks. Kõige rohkem on selliseid sorte aretatud kolmest Kesk-Aasia tulbiliigist: Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulbist. Nende liikide aretised moodustavad eraldi sordirühmad. Madala kasvu poolest sobivad nad rühmadena istutatult hästi ka kiviktaimlasse ja sibul- või püsilillepeenrasse varakevadist värvilaiku looma. Varased õitsejad Kaufmanni tulp (Tulipa kaufmanniana) ja tema sordid alustavad õitsemist esimesena, tavaliselt aprilli lõpus või mai alguses. Paljudel sortidel on õiekattes
alal. Selle rühma lilled erinevad omavahel kõrguse ja õite värvi poolest, kuid kõigi ühine omadus on pikk sihvakas õie kuju ja laiad, mõnikord täpilised või triibulised, lehed. Keskmine kõrgus 25 - 30 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm. Fosteri tulbid sobivad kasvatamiseks parkides, lavades, peenardel, kiviktaimlas ja suure lehestiku on nad ilusad pottides ning kastides ajatatuna. Tuntumad sordid on: Candela, Concerto, Juan, Madame Lefeber, Orange Brilliant, Princeps jt. Greigi tulbid on enamasti kirjude või triibuliste lehtedega. Nad on looduslikult levinud Turkestanis, kust 1872. a toodi esmakordselt Euroopasse ning on nüüd väga laialdaselt aretatud. Greigi tulpide õied on tavaliselt punased, kollased ja valged, kombineeritud kirjude lehtedega. Õied avanevad täielikult päikesepaistel. Tuntuim greigii tulp on Red Riding Hood, mis naturaliseerub vaevata ka Eesti oludes. Keskmine kõrgus 20 - 30 cm ja sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm
lahutusprotsess tekitas ebameeldivusi mitmeks aastaks. Majanduslikust ning loomingulisest kriisis tõi helilooja välja 13 aastat kestnud kirjavahetus Vene päritolu metseeni Nadezda von Meckiga, kellega ta tegelikult kunagi ei kohtunud. Järgnenud aastatel reisis Tsaikovski palju. Astus Euroopas tihti üles dirigendina ( autorikontserdid Berliinis, Pariisis, Londonis), pikemalt viibis ta Itaalias ja Sveitsis, isiklik tutvus sidus temaga Brahmsi, Greigi ja Saint- Saensiga. Tsaikovskile omistati Cambridgei ülikooli audoktori tiitlel. 1885 aastast elas Moskva külje all Klinis. 1890 aastal katkes von mecki kirjavahetus, mida helilooja raskelt üle elas. Järjest süvenev üksindus ja lootusetustunne peegeldusid tervalt tema viimaste aastate loomingus. Suri 9 päeva pärast 6 "pateetilise sümfoonia" esittekannet mida ta ise dirigeeris. Looming Ta on Vene klassikalise sümfoonia rajaja, Vene muusika psühholoogilise suuna peaesindaja.
annaabi.ee 
