kahekordistuks, siis kasvaks gaasijaama elektrihind 60% Uraani kulub 3 miljonit korda vähem kui Ilma energia kokkuhoiu ja tootmisefektiivsuse kivisütt ja 10 miljonit korda vähem kui programmita pole tuumaelektrijaamal mõtet. põlevkivi Tehnikaülikooli uuringutes on näha, et kolmandik Eestis toodetud elektrist läheb raisku Ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga Tuumkütuse trantsportimine on juba väga ohtlik tuumareaktoreid (nagu Tsernobõlis) on veel kasutusel ainult Venemaal Uuringute andmetel tekitab Prantsusmaa ühe Tuumajaam võib olla ohuks ka riigikaitse elaniku kohta aasta jooksul alla ühe kilogrammi seisukohalt: vaenlane võib võtta märklauaks just tuumajäätmeid, millest 10 g on pikaajalise kõrge tuumaelektrijaama ja sellega tappa ning kiiritada
Soojuskandja väljub reaktorist temperatuuriga 280...290 kraadi ja suunatakse, nagu teistegi survevesireaktorite puhul, aurugeneraatorisse. Raskevesiaeglustiga ja - soojuskandjaga survevesi-reaktori eelis on kõrge töökindlus, odavam tuumkütus, kütusevardakimpude lihtsa vahetamise võimalus reaktorit peatamata ja loodusliku uraani mitu korda parem ärakasutamine. 9 Grafiitaeglustiga kanaltüüpi keevvesireaktor RDMK-1000 kujutab endast silindrikujulist teraskestaga ümbritsetud grafiitplokkide kogumit kõrgusega 7 m ja läbimõõduga 11,8 m; grafiidi üldmass on 1850 t. Läbi grafiidi kulgeb 1693 kütusekanalit, milles igaühes paikneb järjestikku kaks 18-vardalist kütusevardakimpu pikkusega 3,5 m; kokku on reaktoris 192 t uraani, mille rikastusaste on 2%. Iga kanalit saab eraldi avada ja kütusevardakimpusid seega reaktorit
pool ,,raudset eesriiet". Seepärast pole ime, et suurriikide paljud energiareaktorid olid pikka aega kaksikkasutusega ja teenisid elektritarbijate kõrval ka teist isandat sõjatööstust. Esimese tuumaelektri tootmine on dokumenteeritud 20. detsembril 1951, kui Idahos, USA, pani eksperimentaalne reaktor EBR-1 helendama neli 200 W lampi. Esimene riigi elektrivõrku ühendatud 5 MWe võimsusega Obninski tuumaelektrijaam APS-1 avati 1954. a. NLiidus, kus rakendati vesijahutuse ja grafiitaeglustiga kanalreaktorit AM-1. See Pu-tootmise reaktorist arendatu sai prototüübiks hilisemale RBMK reaktorile; Lääne vaste sellel reaktoritüübil puudub. Lennukikandja reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli prototüübiks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga tööstuslik 60 MWe elektrit tootev jaam valmis 1957. a. Shippingportis, USA-s. Analoogiline NL reaktor VVER lasti käiku 1964. a
oma ülesandeid korralikult. II põlvkonna reaktorid Enamik praegu energeetikas kasutatavaid tuumareaktoreid loetakse II põlvkonda kuuluvaks. Ajalooliselt on väljaarendatud mitmeid erinevaid reaktoritüüpe, millest arvukuse järjekorras on end praktikas suuremal või vähemal määral õigustanud järgmised: · surveveereaktor PWR ja WWER, · keevveereaktor BWR, · surveraskeveereaktor PHWR või CANDU, · täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR, · kergevee grafiitaeglustiga reaktor RBMK, · kiire reaktor FBR. Väljaarvatud väikesearvuline viimane tüüp FBR, on kõik ülejäänud aeglastel neutronitel töötavad reaktorid, mis kasutavad tuumkütusena peamiselt looduslikku või 235U suhtes väherikastatud uraani ja osaliselt reaktori töötamisel 238U neutronkiiritamisel tekkivat plutooniumi. Sellega kasutatakse kogu uraanis sisalduvast lõhustumisenergiast ära ainult 1-2 %. Tuumaenergeetikas on tänapäeval
energiat termotuumasünteesist. Enamik praegu kasutatavatest tuumareaktoreid nimetatakse teise põlvkonda kuuluvateks ja kasutavad peamiselt kütusena väherikastatud looduslikku uraani, töötavad aeglastel neutronitel. Teise põlvkonna reaktori liigid: 1. Surveveereaktor (PWR) 2. Keevvee reaktor (BWR) 3. Surveraskeveereaktor (PHWR) 4. Täiustatud gaasijahutusega reaktor (AGR) 5. Kergevee grafiitaeglustiga reaktor (RBMK) Järgmise põlvkonna reaktori liigid: 1. Gaasjahutusega kiire reaktor 2. Pliijahutusega kiire reaktor 3. Sulasoolareaktor 4. Naatriumjahutusega kiire reaktor 5. Ülekriitilise veega jahutatud reaktor 6. Ülikõrgtemperatuurne reaktor Termotuumareaktorid Lõhustumine pole ainus võte tuumaenergia vabastamiseks. Energia saab vabaneda ka kergete tuumade ühinemisel, samuti keskmisteks. Kõige soodsam
suurriikide paljud energiareaktorid olid pikka aega kaksikkasutusega ja teenisid elektritarbijate kõrval ka teist isandat sõjatööstust. [7] Esimese tuumaelektri tootmine on dokumenteeritud 20. detsembril 1951, kui Idahos, USA, pani eksperimentaalne reaktor EBR-1 helendama neli 200 W lampi. Esimene riigi elektrivõrku 12 ühendatud 5 MWe võimsusega Obninski tuumaelektrijaam APS-1 avati 1954. a. NLiidus, kus rakendati vesijahutuse ja grafiitaeglustiga kanalreaktorit AM-1. See Pu-tootmise reaktorist arendatu sai prototüübiks hilisemale RBMK reaktorile; Lääne vaste sellel reaktoritüübil puudub. [7] Lennukikandja reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli prototüübiks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga tööstuslik 60 MWe elektrit tootev jaam valmis 1957. a. Shippingportis, USA-s. Analoogiline NL reaktor VVER lasti käiku 1964
reaktorit on paigutatud laevadele või allveelaevadele. Tuumaelektrijaamade tüübid · 4 tuumareaktorite põlvkonda * I põlvkonda enam ei kasutata ja IV veel lähema 15 aasta jooksul tootmisküpseks ei saada. * Töös on enamasti II põlvkonna ja üksikud III põlvkonna reaktorid. II põlvkonna reaktorite tüübid (arvukuse järgi): * surveveereaktor PWR ja WWER * keevveereaktor BWR * surveraskeveereaktor PHWR või CANDU * täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR * kergevee grafiitaeglustiga reaktor RBMK * kiire reaktor FBR Väljaarvatud FBR, on kõik ülejäänud aeglastel neutronitel töötavad reaktorid, mis kasutavad tuumkütusena peamiselt looduslikku või 235U suhtes väherikastatud uraani ja osaliselt reaktori töötamisel 238U neutronkiiritamisel tekkivat plutooniumi. Sellega kasutatakse kogu uraanis sisalduvast lõhustumisenergiast ära ainult 1-2 %. Surveveereaktor PWR Tavaline vesi reaktoris ja
rikastamiseks ja plutooniumi 239Pu tootmiseks, mis andis eelduse reaktorikütuste valmistamiseks. Tehti väga palju erinevaid reaktoritüüpe - sõjalaevade ning Pu-tootmise reaktoritest arenesid välja hilisemad energiatootmise reaktorid. [7] Esimese tuumaelektri tootmine toimus 1951, kui USA, pani reaktor EBR-1 helendama neli lampi. Esimene riigi elektrivõrku ühendatud tuumaelektrijaam APS-1 avati 1954. a Nõukogude Liidus, kus rakendati vesijahutuse ja grafiitaeglustiga kanalreaktorit AM-1. [7] Reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli näiteks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga elektrit tootev jaam valmis 1957. a. USA-s. Nõukogude Liidus lasti käiku analoogne reaktor 1964. a. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik käivitati 1960. a. [7] 1.4. Ajastute erinevused
Konstruktsiooni lihtsuse eest (ainult üks jahutuskontuur!) tuleb siiski maksta. Kuna turbogeneraatorisse jõuab reaktorisüdamikku läbinud aur, siis jõuavad sinna ka vees sisalduvad lühiealised radioaktiivsed lisandid. Turbiin vajab seetõttu kiirgusvarjestust ja igasugused hooldetööd generaatorisaalis tuleb reaktori töötamisel teha kiirgusohutuse meetmeid rakendades. Peale selle vajab BWR reaktor ka 14. Kanal-tüüpi reaktorid (RBMK jne) e. Kergevee grafiitaeglustiga reaktor 9 Endises NSV Liidus väljatöötatud ja ainult selle territooriumil ehitatud reaktoritüüp võimsusega 1000 – 1500 MWe. Tuumkütuseks oli kuni 1986. a. madala rikastusastmega 2 % 235 U uraanoksiid 3,5 m pikkustes kütusekomplektides. Pärast avariid Tšernobõlis suurendati kütuse rikastusastet 2,4 % 235U. Kütus asetseb vertikaalsetes 7 m pikkustes survetorudes, mis paiknevad aeglustigrafiidis
annaabi.ee 
