keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Pärast seda kaetakse plaat kummiaraabikuga, et kaitsta sinna peale tehtud kujutist.Trükkimiseks kantakse trükivärv niisutatud kivile. Värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Seejärel trükitakse litopressi abil soovitud arv kujutisi (kivilt on võimalik saada piiramatul hulgal tõmmiseid). Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. 18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (17711834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 179698. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised.
nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu. Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. · Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tusiga (tusimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer). · Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt. · Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist.
1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, toonasesse Eesti ainsasse kunstiõppeasutusse, mis andis üldise ja kunsttööstusliku keskhariduse. 1919. aastal asus Ed. Wiiralt Tartus õppima vastloodud kunstikooli "Pallas". Sellel ajal valitses "Pallases" saksa ekspressionismi lembus, mis Ed. Wiiralti loomingus avaldus karakteriküllases tüpaažis ja rõhutatud ilmekuse taotluses. Kuigi juba Kunsttööstuskoolis õppides oli Ed. Wiiralt teinud edukalt tutvust erinevate graafikatehnikatega, asus ta "Pallases" hoopis skulptuuri õppima. Tema lemmikalaks kujunes siiski graafika. Noor kunstnik suutis võrdselt vaimustuda nii Ado Vabbe arabesklikust, mitmeid kunstivoole sulatavast loomingust, kui ka vanadest klassikutest, eelkõige Albrect Dürerist. 1922. aasta kevadel saadeti Ed. Wiiralt kooli stipendiaadina end Dresdenisse täiendama, kus tema graafikas tugevnes verismi mõju. Ilmselt puutus ta seal isiklikult kokku Otto Dixiga. O.
annaabi.ee 
