(pärisraikad), osjade (kidade) ja esimeste sõnajalgade (keerdlehikud) jäänuseid. Merd asustasid rohe- (mõik-), mänd- ja punavetikad. Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed. Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Peaaegu täiesti surid välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid, teod, käsijalgsed (brahhiopoodid) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid). Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud. Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest).
ilmusid roomajad; meredes oli kõhrkalade (hailaadsete) kõrgaeg Maismaal arenesid kiiresti putukad, ilmusid ämblikulaadsed ja hulkjalgsed Perm(299-251) Gondwana ja Eurameerika ühinemise tulemusel moodustus hiidmanner Pangea Ajastu teisel poolel suurenes järsult paljasseemnetaimede osatähtsus - ilmusid okaspuud, palmlehikud ja hõlmikpuud Permi lõpus surid välja trilobiidid, tabulaadid, rugoosid ja goniatiidid Mereliste selgrootute loomade hulgas olid ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed, peajalgsed (goniatiidid) Selgroogsete hulgas saavutasid maismaal ülekaalu kahepaiksed, meres arenesid kiiresti luukalad, roomajaist olid teada teriodondid Maa ajaloo kõige hävitavam organismide väljasuremine oli Permi lõpus (kadus 82% perekondadest ja 50% sugukondadest) Mesosoikum Keskaegkond(251-65,5) ehk roomajate aegkond
(keerdlehikud) jäänuseid. Merd asustasid rohe- (mõik-), mänd- ja punavetikad. Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed. Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Peaaegu täiesti surid välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid, teod, käsijalgsed (brahhiopoodid) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid). Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud. Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest). Kahepaiksed ehk amfiibid (Amphibia) on kõige algelisemad maismaaselgroogsed. Kahepaiksed põlvnevad Devonis elanud vihtuimsetest kaladest. Esimesed kahepaiksed, stegotsefaalid ehk katispealised, olid väga lähedased nii oma aja vihtuimseile kui ka
(keerdlehikud) jäänuseid. Merd asustasid rohe- (mõik-), mänd- ja punavetikad. Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed. Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Peaaegu täiesti surid välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid, teod, käsijalgsed (brahhiopoodid) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid). Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud. Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest) (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html). Joonis 7. Devoni ajastu meri Joonis 8. Rüükala Mõnikord nimetatakse devoni ajastut kalade ajastuks. Silmapaistval kohal olid nn. rüükalad (joonis 8)
Paljusid neist, eriti Vaikse ookeani kalmaari (Ommastrephes sloanei-pacificus) ja harilikku kaheksajalga (Octopus vulgaris), sööb inimene. Neid püütakse peamiselt Ida-Aasias (eriti Jaapanis), Okeaanias ja Vahemeremail. Huvitav on vana püügiviis: merepõhja lastakse nööride otsas savipotid või suurte tigude tühjad kojad, kuhu kaheksajalad sisse ronivad, ning siis tõmmatakse püünised välja. Ammoniidid (Ammonoidea) on väljasurnud peajalgsed. Esimesed ammoniidid (goniatiidid) ilmusid juba Devonis, (Devon oli Paleosoikumi neljas ajastu; algas 417 miljonit aastat tagasi ja lõppes 354 miljonit aastat tagasi) kuid selle grupi õitseng oli Mesosoikumis. Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi. Ammoniitidel oli spiraalne aragoniidist ja orgaanilisest ainest koda, mis koosnes paljudest vaheseinaga eraldatud kambritest. Viimases, nn elukambris, oli pehme keha (kivististes pole