Ta pani alguse riigistatud pankadele, kindlustusele tööstusharudes ja kaitsetööstusele. Töötajate palgad kasvasid vastavalt tööstaazle ning tööpäevad muutusid lühemaks. Kui Prantsuse majandus soikus, loobus ta 1984. aastal sotsialstlikust poliitikast ning Prantsuse majandus jäi ellu. 1986. aastal võitsid parlamendivalimised parempoolsed, mis viis esimese sellise perioodini, mil president ja peaminister ei olnud samal poliitilisel poolel. Jacques Chirac, Pariisi linnapea ja gollistide erakonna asutaja, valiti peaministriks. Mitterrand valiti teist korda presidendiks aastal 1988, kuid ta pidi vastamisi seisma teise sarnase perioodiga aastatel 1993 kuni 1995, mil peaminister oli Édouard Balladur. 1995. aastal valiti Jacques Chirac presidendiks. 1997. aastal tõusis peaministriks sotsialist Lionel Jospin, kes oli ametis aastani 2002. Kolmandat korda tekkis olukord, mil president ja peaminister ei olnud samas poliitilises leeris. Chriac taasvaliti aastal 2002, mil tema
Prantsusmaa on parlamentaarne vabariik. Parlament koosneb Rahvuskogust, mis valitakse iga viie aasta tagant , samuti valitakse president iga viie aasta järel. Muide, president Jecques Chirac on riigipea juba alates 1995. aastast. Jecques Chirac Endine Prantsusmaa president Andorra kaasriigipea Prantsuse ametiaeg kestis 2007. aastani Ta on olnud Prantsusmaa põllumajandusminister, siseministe, gollistide partei UMP peasekretär, peaminister, Pariisi linnapea, Europarlamendi saadik Nicolas Sarkozy Praegune Prantsusmaa president Sündinud 28.jaanuaril 1955 aastal Pariisis Hariduselt on ta jurist On olnud siseminister, erakonna UMP liige, linnapea. Suur Prantsuse revulatsioon Suur prantsuse revulatsioon e. Prantsuse kodanlik revulatsioon, toimus 1789 - 1799 a
1958. a. vahetus ka Prantsusmaa parteipoliitiline süsteem. De Gaulle pooldajad rajasid uue võimsa erakonna. Loomult oli see konservatiivne rahvuslik erakond, mis edaspidi korduvalt nime muutis ning tänapäeval nimetust Ühendus Vabariigi Kaitseks kannab. Lihtsuse mõttes kutsutakse neid ka gollistideks. See oli Prantsuse poliitilises elus midagi uut, sest seni oli Prantsusmaal palju väikeseid parempoolseid parteisid olnud, nüüd oli aga üks suur ja tugev. Gollistide partei on üks tugevamaid ka praegu. POLIITILINE ELU PÄRAST DE GAULLE'i. Peale de Gaulle presidendikohalt tagasiastumist (1969) tuli võimule gollist G. Pompidou. Edasi jätkas valitsemist vabariiklane V. Giscard d'Estaing (1974-1981). 1981. a. presidendivalimised võitis sotsialist F. Mitterand. Tema poliitika seisnes riigi senisest suuremas sekkumises majandusküsimustesse, mis ulatus kuni pankade ja kindlustuskompaniide natsionaliseerimiseni, miinimumpalkade tõstmises jne
1958. a. vahetus ka Prantsusmaa parteipoliitiline süsteem. De Gaulle pooldajad rajasid uue võimsa erakonna. Loomult oli see konservatiivne rahvuslik erakond, mis edaspidi korduvalt nime muutis ning tänapäeval nimetust Ühendus Vabariigi Kaitseks kannab. Lihtsuse mõttes kutsutakse neid ka gollistideks. See oli Prantsuse poliitilises elus midagi uut, sest seni oli Prantsusmaal palju väikeseid parempoolseid parteisid olnud, nüüd oli aga üks suur ja tugev. Gollistide partei on üks tugevamaid ka praegu. POLIITILINE ELU PÄRAST DE GAULLE’i. Peale de Gaulle presidendikohalt tagasiastumist (1969) tuli võimule gollist G. Pompidou. Edasi jätkas valitsemist vabariiklane V. Giscard d’Estaing (1974-1981). 1981. a. presidendivalimised võitis sotsialist F. Mitterand. Tema poliitika seisnes riigi senisest suuremas sekkumises majandusküsimustesse, mis ulatus kuni pankade ja kindlustuskompaniide natsionaliseerimiseni, miinimumpalkade tõstmises jne
annaabi.ee 
