Telesphoruse, Anicetuse ja Soteri poolt eristaatuse tunnustamist Väike-Aasia kogudustele. Ireneus kirjeldas Victorile eristaatuse õigustamiseks Polykarpose kohtumist Anicetusega. Victori vastus pole säilinud, kuid Väike-Aasias hakati hiljem ülestõusmispühi arvestama Rooma tava järgi. Victor I otsust taunivat opositsiooni juhtis Roomas Blastus. Victor I ekskommunitseeris adoptsionistide juhi nahaparkal Theodotuse ja tagandas gnostik Florinuse preestriametist. Tertullianuse väitel võis Victor I algul soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid ta ei tunnustanud montanismi. Ta oli teadaolevalt esimene paavst, kellel oli sidemeid keisri õukonnas. Keiser Commoduse armuke Marcia oli kristlane, kes kutsus Victori keisripaleese ja palus temalt keisrile esitamiseks palvekirja nende kristlaste kohta, kes olid saadetud Sardiinia soolakaevandustesse sunnitööle. Selles nimekirjas oli ka Calixtus. Kui
Üheks suureks valeõpetuste suunaks oli gnostitsism. Gnostitsism on varakristlik müstiline usulis-filosoofiline vool, mis püüdis ühendada ristiusu ideid kreeka-rooma idealistliku filosoofia ja vanaindia usunditega. Eristatakse mateeriat ja hinge, kusjuures mateeriasse suhtutatakse väga pessimistlikult ning hing on tõelisest vaimumaailmast tõrjutud. Tuntumad gnostikud olid Basileides ja Valentinus. Markioni peetakse samuti valeõpetajaks, küll ei olnud ta gnostik, sest rajas kogudusi. Tema eesmärgiks oli reformida kirikut, tõrjuda sealt välja Vana Testamendi tekstid. Samuti kärpis ta Pühakirja, pidades oluliseks vaid Luuka evangeeliumit ja Pauluse kirjade korpust. Markioni eetika oli range, tema arvates ei olnud apokalüpsise ootus põhjendatud ning vagad koguduseliikmed pidid teostama rahuriigi juba selles maailmas. Rangus iseloomustab ka montanistide liikumist, mis tegutses Väike-Aasias, Pepuzas, millest pidi kujunema uus Jeruusalemm
2) Suurema (aastaaegade jumalanna) kummardamine. 3) Isise ja Osirise kultus, mis pärines Egiptusest. 4) Mithraism, mis pärines Pärsiast. Kõigis neis on tähtsal kohal müstiline element, mis tähendab, et Maailma olemusest võib aru saada müstilise ilmutuse abil, täielikult ja korraga. Kristlik mõtteviis kujunes võitluses ketserlusega 1) Gnostitsism inimene saavutab lunastuse mitte usu, vaid teadmise (gnosis) abil. Kristliku õpetuse arengu jaoks oli väga tähtis vaidlus gnostik Valentinose ja kirikuisa Irenaeuse vahel II sajandil. 2) Arianism. Selle rajas piiskop Arius Aleksandriast. Kristus on Jumala loodud ja sellest madalam, Ta pole Jumala olemust, kuigi tal on osadus Jumalaga. 3) Pelagiuse õpetus. Briti munk Pelagius (IV saj alg.) kahtles pärispatus ja arvas, et inimene võib saada heaks ka oma moraalse püüdlemise ja eluga. 4) Manihheism. Dualistlik õpetus, hea ja halva võitlusest. Rajatud Mani poolt Pärsias, selles on laene Mithraismilt
45 põhikujundid. Tema tehtud järeldused põhinevad seega inimpsüühika loomingu vaatlusel kogutud materjalil ning ei ole tühjale kohale üles ehitatud. ,,On kindlasti märkimisväärne, et minu kriitikud, kui üksikud erandid välja arvata, ignoreerivad fakti, et arsti ja teadlasena lähtun ma faktidest, mida igaüks saab vabalt kinnitada. Selle asemel kritiseerivad nad mind justkui oleksin ma filosoof või gnostik, kes väidab enesel käes olevat üleloomuliku tõe. Filosoofi ning spekuleeriva hereetikuna kujutan ma endast muidugi kerget saaki. See on arvatavasti ka põhjus, miks inimesed eelistavad ignoreerida fakte, mida ma olen avastanud või heidavad need ilma kahtlemata kõrvale. Kuid just faktid on mulle esmatähtsad, mitte aga esialgne terminoloogia või püüded teoreetilisteks mõtisklusteks." (JUNG 1977:307)
annaabi.ee 
