harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Tänapäeva globaliseerunud maailmas on sallivus aina kasvav probleem. Eriti suureks probleemiks on sallivus heaoluriikidel ning diktatuuri riikides. Sallivuses pole iseenesest midagi halba ja see on isegi hea, näiteks mustanahaliste võrdväärne kohtlemine valgete inimestega. Probleemide koht on aga tingitud globaliseeruvast maailmast tulenevalt. ,,Rikka põhja" kõrge elatustase ja head elutingimused ning koolid on väga ahvatlevaks võimaluseks ,,vaesele lõuna" rahvale. Inimesed põgenevad oma eluga riskides, et pääseda ,,rikkasse põhja." Probleemseks kohaks on selle juures aga see, et vaesete hulk kasvab nii suureks, et riik ei tule enam toime ning põgenikud on nõus töötama väga vähese raha eest. See omakorda viib aga lihttööliste palgataseme nii madalale, et rikaste
inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Tänapäeva globaliseerunud maailmas on sallivus aina kasvav probleem. Eriti suureks probleemiks on sallivus heaoluriikidel ning diktatuuri riikides. Sallivuses pole iseenesest midagi halba ja see on isegi hea, näiteks mustanahaliste võrdväärne kohtlemine valgete inimestega. Probleemide koht on aga tingitud globaliseeruvast maailmast tulenevalt. Rikka põhja kõrge elatustase ja head elutingimused ning koolid on väga ahvatlevaks võimaluseks vaesele lõuna rahvale. Inimesed põgenevad oma eluga riskides, et pääseda rikkasse põhja. Probleemseks kohaks on selle juures aga see, et vaesete hulk kasvab nii suureks, et riik ei tule enam toime ning põgenikud on nõus töötama väga vähese raha eest. See omakorda viib aga
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning laiemapõhjalise finantseerija, Eesti Kultuurkapitali 3 loomiseni vastavalt 1993. ja 1995. aastal kehtis tõeline üleminekuaeg, kriisidünaamika sokiperiood. Kunsti senise finantseerimissüsteemi süvenev jõuetus 1980ndate lõpul ning selle kokkukukkumine 1990ndate alguses koos riigikorra muutumisega toimus paralleelselt kunstile senini omistatud eristaatuse kadumisega ning globaliseeruvast kultuuriruumist uute kunstikeelte ülevõtmise ja kodustamisega. Nii oli kriis õigupoolest kolmekordne, leides aset ühtaegu majanduslikul, sümboolsel ja keeleväljal. Kuna kunst ei toiminud uutes tingimustes enam kui poliitilist iseseisvust kompenseeriv kultuuriline mehhanism (nagu seda mõisteti nõukogude perioodil), jookseb kohaliku kunstikultuuri varasemate illussioonide ja uute väljundite vahel põlvkondlik veelahe. Noorem põlvkond tajus kunsti senise sümboolse
annaabi.ee 
