ja lihtrahvas pidi leppima keskmiste kohtadega. Naised eraldati meestest amfiteatri tagaossa(1). Juba Julius Caesar mõistis võimu, mis tulenes suure gladiaatoritearmee omamisest. Enne oma surma oli tema gladiaatorikasarmutes umbes 5000 erineval tasemel võitlejat. Keisri kasarmud olid poolriigistatud asustused, selle staatusega kaasnes valitseja kontroll gladiaatoritega tehtavate tehingute üle. Keiser Nero nägi gladiaatorites endale ustavat sõjalist jõudu(1). Sõjalist jõudu ja sellega kaasnevat võimu hakkasid tunnetama ka gladiaatorid ise. Tuntuim näide selle kohta on meil gladiaator Spartacuse näol. Spartacus oli gladiaator Capua gladiaatorite koolis. 73. e.Kr põgenes koolist Spartacuse eestvedamisel umbes 70 gladiaatorit. Nad moodustasid armee, mis suurenes lühikese ajani kümnete tuhandete meesteni. Sellega kutsus Spartacus esile ühe Vana-Rooma suurima orjademässu (4)(6). Peale orjade enda
See sõjavägi ei olnud enam sama. Gladiaatorite ridades hakkas ilmsiks tulema distsipliini nõrgenemine ja sõnakuulmatus. Vahepeal ei saanud Spartacus jätkata pealetungi Roomale nende samade leegionidega, kes seda nii väga nõudsid. Loobunud juhtimisest, sulges Spartacus end mitmeks päevaks oma telki ega andnud järele mitte mingile palvele. Kui Spartacus võttis uuesti leegionid oma käsutuse alla, pidid need nõustuma tingimustega, kus kõige karmimate abinõudega elustati gladiaatorites kohusetunne ja seati uuest sisse kõige valjem distsipliin. Spartacus mõistis surma kõige metsikuma leegioniülemaist Orciluse, kes löödi tema enese leegionide juuresolekul risti. Laagrist kihutati ka minema Arvinius ja Cannitius ning löödi risti üle kahesaja gladiaatori. Seejärel korraldas Spartacus kõik leegionid ümber. Kui senat kokku tuli otsustati, et sõjakäik Spartacuse vastu tehakse ülesandeks Sitsiilia preetorile, kelle valimine pidi toimuma lähipäevil
Pärast vaenlase põgenemist peetigi nõupidamine edasisteks plaanideks, kus Spartacus vandus, et on oma armeega lõpuni väljas, olenemata tulevikust, kuid ta ei soovinud olla juht, kui minnakse Roomale peale. Rahvas tahtis Spartacust oma juhiks. Loobunud juhtimisest, sulges Spartacus end mitmeks päevaks oma telki ega andnud järele mitte mingile palvele. Kui Spartacus võttis uuesti leegionid oma käsutuse alla, pidid need nõustuma tingimustega, kus kõige karmimate abinõudega elustati gladiaatorites kohusetunne ja seati uuesti sisse kõige rangem distsipliin. Laagrist aeti välja Arvinius ja Cannitius ning löödi risti üle kahesaja gladiaatori. Crassus valiti Sitsiilia preetoriks ning talle anti õigus koguda vajalik arv mehi ja nii sai ta oma käsutuse alla kaheksakümne tuhande mehe. Kui Spartacuse arvates oli saabunud paras aeg, andis ta ühel ööl oma leegionidele käsu täielikus vaikuses laagrist väljuda.
annaabi.ee 
