Joonis 9.2 näitab selliseid evolutsioonilisi üleminekuid kaladel. Kahekümne ühest välja selgitatud fülogeneetilisest üleminekust olid kõik biparentaalse ja isahoole, biparentaalse ja emahoole, mittehoole ja isahoole ning mittehoole ja emahoole vahel (paksud nooled), kusjuures punktiirnooltega tähistatud suundades ei toimunud ühtki üleminekut. Sealjuures kõige tavalisemaks fülogeneesisuunaks oli üleminek mittehoolelt isahooleks, edasi biparentaalseks hooleks ja lõpuks emahooleks (Gittleman 1981). Vanemliku hoole tähtsus järglastele elukeskkonna omaduste tõttu Vanemhoole tähtsus järglastele sõltub tugevasti ka nende elukeskkonna ressursirohkusest või stabiilsusest. Selle teguriga on seletatud näiteks kaladel esineva vanemhoole ilmseid korrelatsioone veekogu tüübiga, kus nad elavad. Nimelt esineb ookeanikaladel vanemhoolt harva, mageveekaladel aga sageli. Ookeanides on keskkonnatingimused (soolsus, temperatuur jne) üldiselt väga ühtlased, võrreldes mageveekogudega
a)kui kõigi ühine eellane olnuks herbivoor, pidanuks praeguse olukorra kujunemiseks toimuma vaid üks üleminek herbivoorialt karnivooriale (b) kui ühine eellane olnuks karnivoor, pidanuks toimuma tervelt kaks sõltumatut üleminekut karnivoorialt herbivooriale, mis on vähemtõenäoline. Järelikult on usutavam ehk parsimoonilisem, et herbivooria on evolutsiooniliselt vanem. N: Parsimoonia printsiibi kehtivust illustreerib hästi lõimetishoolde evolutsioon kaladel (J. Gittleman). Selgus, et alati oli muutus seisnenud vaid ühe sugupoole lisandumises või loobumises lõimetishooldest. Mitte kunagi polnud näiteks isahoole muutunud otse emahooldeks või vastupidi. Tõendeid displeide järkjärgulise evolutsiooni võimalusest liikide lahknemisel. N: rituaalse pulmakingi päritolu surusääsel. N: puuviljakärbse tiivadisplei - (a) erinev lävend. N: kui kokku pannakse D. melanogaster ja D. simulans, hakkab isane simulans kosima pisut
milline käitumine on välja arenenud hiljem. Selle juures on aga vaja meelest pidada üht olulist asjaolu: • ükski tänapäeval eksisteeriv liik ei ole teise kaasaegse liigi otsene esivanem – neil on vaid erinevad ühised eellased. Fülogeneesi rekonstrueerimisel kasutatakse tihti parsimoonia printsiipi ehk lihtsama seletuse eelistamist. Usutavam ehk parsimoonilisem on, et herbivooria on antud näites evolutsiooniliselt vanem toitumistüüp (näide). J. Gittleman uuris vanemhoole evolutsiooni kaladel (näide). Parsimoonia printsiip: viimatinimetatud ülemineku tõenäosus on ju väiksem kui tegelikult tuvastatud üleminekutel, sest sel juhul tulnuks “astuda” ühe asemel korraga tervelt kaks evolutsioonilist “sammu”. Fülogeneesipuude koostamine käitumuslike displeide alusel – Displeideks nim. etoloogias mitmesuguseid loomade poolt kasutatavaid
annaabi.ee 
