häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat .Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades,
Ka minu meistril olid kohustused: mind-õpipoissi tuli pidada oma majas; tuli süüa anda ja minu eest hoolitseda. Kolme kuu möödudes kanti minu nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas minu õpipoisiaeg, mis kestis 4 aastat. Õpipoisiaeg oli minu elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii minule kui ka meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Minul läks õnnelikult, sain õpipoisist selliks-olin nüüd tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sellina sain endale ise meistri valida, kelle juures tasu eest töötasin. Ja ehkki elasin ikkagi
Mõningates tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest
Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Õpipoisile esitati ka küsimus meistri kohta: kas ei märganud ta meistri juures õppides midagi sellist, mis käiks vastu tsunfti huvidele. Sellele küsimusele pidi õpipoiss vastama viivitamatult, ütlema tõtt ja pärast seda saladuses hoidma. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene
annaabi.ee 
