Tekkis kahekordne kirjendamine ja selle kasutuselevõtt. Tähtsaks kujunes Luca Pacioli, keda peeti majandusarengu isaks, kes avaldas 1494 aastal raamatu ,, Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni et Proportionalita" itaalia-ladina segakeeles, mis oli saanud oluliseks majandusarvestuses. Selle raamatuga algas memoriaali ehk päevaraamatu, zurnaali ja pearaamatu kasutamine. Deebeti ja kreediti vormis kanti andmed zurnaali, seega oli ta esimene süstematiseerija. Täiendasid juba hiljem Gerolamo Cardanolt kogumisandmikud, algebraliste võrrandite lahendamine, samuti hasartmängudest tõi ta välja petmismeetodid ja näiteks Simon van Stevin võttis kasutusele kümnendmurrud ja nimetas esmakordselt raamatupidamist teadusena ja väitis, et arvutus on peale mikrotasandit ka makrotasandil. Tekkis kontode klassifitseerimine, kuid bilansiskeemil paiknes veel passiva vasakul ja aktiva paremal pool. 17 sajandil Jacques Savary oli
tehingute ülesmärkimise viise. Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat, mis kaotas järk-järgult juhuslikkuse ja erinevuse arvepidajate seas. Pacioli traktaat koosneb 36st peatükist, mis sisaldavad väga põhjalikke ning üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ning näiteid praktikas. 11.Raamatupidamise arengusse on oma panuse andnud veel rida kuulsaid mitteraamatupidajaid nagu Gerolamo Cardano, Simon van Stevin, Jacques Savary, Gottfried Wilhelm von Leibnitz, Daniel Defoe, Josiah Wegwood, Andrew Morrison Carnegie. 12.G. Cardano oli matemaatik, filosoof, arst ja astroloog ning tema panus raamatupidamisse seisnes selles, et temalt pärineb idee kasutusele võtta kogumisandmikud. 13.Simon van Stevin oli raamatupidamises flaami koolkonna esindaja, kes laiendas kahekordset kirjendamist kõikidesse rahavamajandusharudesse ning ka
nimetatakse kompleksarvuks. Arvu a nimetatakse kompleksarvu reaalosaks ja t¨ahistatakse Re(z) = a, arvu b nimetatakse imaginaarosaks ja t¨ahistatakse Im(z) = b. K˜oigi kompleksarvude hulk t¨ahistatakse s¨umboliga C. Teist ja kolmandat j¨ arku determinandid. Crameri valemid. Kompl Kompleksarvude ajaloost Itaalia matemaatikud Gerolamo Cardano (1501 - 1576) ja Niccolo Fontana Tartaglia (1499/1500 - 1557) uurisid kuupv˜orrandi ax3 + bx + c = 0 lahendamist. Teist ja kolmandat j¨ arku determinandid. Crameri valemid. Kompl √ ˇ Sveitsi matemaatik Leonhard Euler (1707-1803) v˜ ottis −1
täielikult eitavad, viidates asjaolule, et tema tööd jäid kaaskondsetele kättesaamatuks, seega ka tundmatuks kuni aastani 1797, mil Battista Venturi need Pariisis publitseeris. Vastaspool seevastu on veendunud, et vähemalt Itaalia õpetatud peade hulgas levisid Leonardo vaated suusõnaliselt, kaasa arvatud Galilei, samuti arvatakse neid tundvat Leonardo käsikirju. Tõsiasjaks aga jääb, et Leonardo ideid kohtame vähemalt kolme 16. saj. suure õpetlase -Niccolõ Tartaglia (1499-1557), Gerolamo Cardano (1501-1576) ja Battista Benedetti (1530- 1590) töödes. 16. sajand oli vilka vaimse tegevuse aastasada. Füüsikud ja matemaatikud kompisid rohkelt kommenteeritud tõlgete kaudu Ar-chimedese mõttetöö sügavusi. Itaalia matemaatikas valitses hiilgeaeg, uut jõudu kogus bioloogiateadus. Ent see oli ühtlasi ka võitluse aeg kiriku autoriteedi vastu, mis läks ajalukku restauratsiooni nime all. Koperniku õpetus pööras uutele
annaabi.ee 
