Pannoonia leegionid nõudsid uuelt keisrilt paremaid tingimusi ja hakkasid tõrkuma. Varsti eemaldusid sellisest vastuolust aga ebausklikud sõdalased kuna sõdurite nõupidamise ajal toimus kuuvarjutus. Raskused tekkisid aga Reini leegionides, kes olid selle poolt et Germanicus kuulutataks keisriks. Tema aga ei lasknud ennast kiusatusse viia. Sõjamehed olid samuti Germanicuse poolel sest nad vihkasid Tiberiust, kes oli julm väejuht. Nad näitasid Germanicusele oma armidega kaetud keha kuid Tiberius oli juba ammu eelnevalt lapsendanud Germanicuse, kes oli tema vennapoeg, ning viimane tõotas et tapab pigem iseenda kui truudusvannet oma kasuisale. Üks asi mis mulle tema puhul meelde jäi on see, et ta võitles prostitutsiooni vastu. Lisaks piiras ta toiduga liialdamist, keelas ära üldise suudlemise uusaastapäeval, piiras iseenda ja riigi kulutusi ning koos kõige eelnevaga arvatavasti kahandas ka enda populaarsust
kiitusest segi. Caligula meeltesegadus, alalised pidutsemised, tohutud rahvapeod ja uute templite ehitamine tühjendasid riigikassa, mille kokkuhoidlik Tiberius oli ääreni täitnud. Lõpuks tappis üks pretoriaan hullumeelse keisri. Senat kavatses nüüd vabariigi taastada, kuid neile astusid vastu pretoriaanid ja Rooma proletariaat, kes elasid ainult princepsi palgast ja viljast. Pretoriaanid andsid truudusvande Germanicuse vennale Tiberius Claudius Nero Germanicusele. Rahvas foorumil nõudis samuti uut keisrit ja senat oli võimetu. 50- aastaselt keisriks saanud Claudius oli vaikne teadlane, kuid kohmakas, hajameelne ja inetu välimusega. 17-aastaselt võimule saanud Nero (54-68. a) sooritas esimestel valitsusaastatel palju kiiduväärset. Valitsusasju juhtis sel ajal tema õpetaja filosoof Seneca. Nero iseloomu oli rikkunud tema ema, au- ja võimuahne naine. Keisrina läks tal pea üldisest austusest lõplikult segi. !!
tõrjutud. Kolm leegioni, mis olid ühed parimad Roomas, olid hävitatud ja Augustus , kes soovis germaanlaste alasid enda käes hoida, ja ka oma soositud Varuse eest kätte maksta, saatis ta 16. aastal vallutusretkele Germanicuse, ning andis ta käsutusse 29 000 leegionäri, 30 000 abiväelast, 7500 ratsaväelast ja 5000 Batavia liitlassõdurit. (Idistaviso 2012) Erinevalt Varuse sõjakäigust võeti nüüd germaanlasi tõsiselt. Germanicusele anti 3 korda suurem armee kui Varuse käsutada oli olnud ja Germanicus oli ka Germanicus kogenud väejuht, kes oli varemgi germaanlastega võidelnud ja neid võitnud. Seega võib öelda, et võrreldes Varuse sõjakäiguga olid nüüd roomlased palju paremas olukorras kui germaanlased. Samuti olid nad ka ülekaalus (germaanlasi oli umbkaudu 55 000 (Ibid). ,,Germanicus oli innukas kätte maksma sõdurite ja nende au eest, samas kui kogu kohalolev
annaabi.ee 
