Geriaatriline sündroom (0)

Geriaatria on rakendus,   mis   on   keskendunud   vanemale   eale   iseloomulike   haiguste
ennetamisele   ning   ravile.   Geriaatriline   sündroom   on   mitme   haiguste   tõttu   põhjustatud
sümptoomid,     mis   väga   tõsiselt   mõjutavad   eakate   inimeste   elukvaliteeti,   toimetulekut   ja
suremust. Eriti sageli esineb geriaatrilistest sündroomitest vanaea haprus.  Vanaea   haprus   on   kliiniline   sündroom,   mis   põhjustab   nõrkust,   väsimust,   jõuetust,
psühhomotoorset aeglust, kehalise aktiivsuse vähenemist ning kehakaalu langust, väga tihti
minimaalne   stress   võib   põhjustada   funktsionaalset   kahjustust.   Vanaea   haprusega   võivad
kaasneda   ka   sellised   riskid   nagu   deliirium,   kukkumised,   depressioon,   aeglustunud
paranemine,     haiglaravi   vajadus,   elukvaliteedi   halvenemine,   suurenenud   suremus.   Kõige
sagedamini esineb hapruse risk naistel, inimestel, kes elavad üksinda ja väikeses linnas või
külas, inimestel, kes rohkem teeb füüsilist tööd mitte ajuga, eakatel inimestel vanuses +65 ja
iga 5 eluaastaga haprus muutub hullemaks.  Haprus   võib   olla   esmane,   mis   ei   ole   seotud   haigustega   ja   teisene,   mis   on   seotud   mingi
haigusega.   Vanaea   hapruse   liigid   on   kognitiivne   haprus   ja   füüsiline   haprus.   Kognitiivse
hapruse kontseptsioon tähendab, et kognitiivsed, psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid
võivad kiirendada puude tekkimist, hospitaliseerimist, hooldusasutusse pöördumist või surma
ning soodustada sündroomi arengut. Hapruse psühholoogilise aluse all mõeldakse vähenenud
elukvaliteeti,   mingisugust   sõltuvust   nagu   alkoholi   või   tubakasõltuvused,   depressiooni   ja
tervise   halvenemist,   näiteks   dementsus.   Füüsiline   haprus   on   potentsiaalselt   ennetatav   või
ravitav spetsiifiliste sekkumistega. Füüsilisel haprusel on olemas kaks mudelit – kumulatiivse
defitsiidi mudel ja füüsilise fenotüübi mudel. Mõlemad mudelid prognoosivad suurenenud
tervisekahjustuste olemasolu ja suremust. Kumulatiivse defitsiidi mudeli puhul on haprus kui
väljakujunenud olukord. Füüsilise fenotüübi mudelil on viis seisundit (kaalukaotus, kurnatus,
nõrkus,   aeglus,   vähenenud   kehaline   aktiivsus),   mille   esinemisel   suureneb   oluliselt   risk
tüsistuste tekkeks isegi siis, kui muid tervisega probleeme ei ole. Inimest loetakse hapraks
siis, kui esineb kolm või rohkem nendest seisunditest, aga kui üks või kaks, siis seda loetakse
hapruse eelses seisundis olevaks. Hapruse füsioloogiline alus on hüübivuse aktiveerimine ja
põletikumarkerite tõus.  Haiglasse   saabudes   hapruse   diagnoosimiseks   on   vajalik   läbida   skriinimist   ja   selle   jaoks
soovitatakse   teha   mõningaid   teste   nagu   FRAIL,   GFST   ja   CFS.   Lisaks   ka   võib   teha
kõnnikiiruse   ning   tõuse-   ja   kõnnitesti.   Pärast   skiinimist   tuleb   läbida   arsti   hindamist,   kus
arvestatakse haige eelnevat seisundit ja ägeda olukorra iseloomu. Kui haigel on skriinimise
tulemus positiivne ja haprus on selgelt väljendatud, siis on nõutav teha igakülgset geriaatrilist
hindamist. Diagnoosimise käigus on oluline hinnata, mis probleemid on haigel tervisega ja
mis järjekorras need vajavad lahendamist, kas sekkumiste kahju kaaluvad üles loodetava kasu.
Enamus   70-aastased   ja   vanemad   inimesed   ning   kõik,   kellel   esineb   oluline   kaalukaotus
kroonilise haiguse tõttu, peavad käima skriinimisel hapruse suhtes, et saavutada füüsiliselt
habraste isikute optimaalne käsitlus. Hapruse profülaktika reeglid:  tasakaalustatud   ja   piisav   toitumine,   pöörates   täiendavat   tähelepanu   ateroskleroosi
ennetamisele;  kehaline aktiivsus;  tekkiva valu leevendamine;  vaimne aktiivsus;  sotsiaalsete suhete säilitamine ning inimestega suhtlemine;  regulaarne tervisekontroll;  krooniliste haiguste ennetamine ja õigeaegne ravi.




KASUTATUD ALLIKAD T. Maimets, A. Murov, A. Soots, K. Saks, L. Sakkeus, M. Medar, M. Pääsuke, R. Uibo, R. 
Tamm, T. Tulva, T. Tulviste, T. Tambaum. Gerontoloogia.  
https://litres.ee/anne-murov/gerontoloogia/lugege-veebis/page-3/  (16.10.2020) O. Ontin. (2019). Vanaea hapruse sündroom ja geriaatriline õendusabi. Tartu Tervishoiu 
Kõrgkool, õe õppekava. Lõputöö. 
https://moodle.edu.ee/pluginfile.php/3664533/mod_resource/content/1/Olga_Ontin.pdf  
(16.10.2020) H. Kolk. (2016). Haprad eakad patsiendid haiglas. https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-
teenistustes/1116-haprad-eakad-patsiendid-haiglas (16.10.2020) T. H. Ambrosi, L. H. Goodnough,  H. M. Steininger, M. Y. Hoover, E. Kim, L. S. Koepke,  
O. Marecic, L. Zhao, J. Seita,  J. A. Bishop  M. J. Gardner, C. K. F. Chan. (2020). Geriatric 
fragility fractures are associated with a human skeletal stem cell defect. 
https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/acel.13164 (16.10.2020) A. Clegg, J. Young, S. Iliffe, M. O. Rikkert, K. Rockwood. (2013). Frailty in elderly people. 
https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0140673612621679 (16.10.2020)

Document Outline

• KASUTATUD ALLIKAD