said lüüa, palusid rahu ning lubasid näiliselt Roomale alluda. Aastail 54-53 eKr puhkes Gallias Rooma-vastane ülestõus. Eesotsas kohaliku hõimujuhi Ambiorixiga.53. aastal piirast Caesar Avaricumi linna, kuid neil ei õnnestunud linna ära võtta, sest nende pealetundig löödi gallide poolt tagasi. Alles siis kui viimastel hakkasid toiduvarud lõppema ning nad jätsid kindluse salaja maha, õnnestus roomlastel linna tungida ning selle elanikud tappa. 52.aastal toimunud Gergovia linna müüride all peetud lahingus sai aga Caesar lüüa, jättes võitlusväljale 700 leegionäri ja 46 tsentuuriot. ( Caesaril tekkis raskusi proviandi hankimisega). Kuid veel samal aastal piiras Caesar Alesia linna, hävitades belgid, kes gallidele appi läksid ning hukates ka gallide ülestõusnud juhi pärast Caesari triumfi. Pärast Alesia langemist ja gallide allaandmist olid roomlased Gallia (mis haarab tänapäevase Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Sveitsi) lõplikult vallutanud
Ülestõus lõikas Caesari (kes oli läinud tagasi Roomasse) ära tema vägedest põhjas. Karnuudid tapsid Orleansis rooma kaupemhi. Nende alustatut jätkas kiiresti arvernide aadlik Vercingetorix. Arverne juhtinud magistraadid olid tapnud tema isa ning ta oli ka Gallia vabaduse poolt. Hõimu eliit oli mässu vastu, sest kaua oli oldud roomlastega liidus. Vercingetorix kogus suure relvastatud kaaskonna ja sai Gergovia hõimu kuningaks. Ta moodustas suurima hõimudeliidu, mida roomlased siiani olid näinud. Paraku läks tal väga halvasti. 53. a lõpus eKr ründas ta Caesarit lõunas, lootes teda sedasi tegevuses hoida ja tegeleda ükshaaval leegionitega põhjas, kuid Caesar reageeris ootamatult kiiresti ja lõi sissetungijad Rooma provintsist tagasi ja viis 52. aasta talvel väed gallide suureks üllatuseks üle lumiste Cevennide otse arvenide territooriumi südamesse. Ta jättis
:38) Roomlaste ülbus maksis neile valusal viisil kätte. Kui nad oleksid kaubelnud gallide käest rohkem aega oma vägede kogumiseks, või veel parem, poleks seda ebavõrdset sõda üldse provotseerinud, oleks säästetud palju elusid. 3.2. Alesia lahing Alesia lahing oli võtmetähtsusega Gallia sõdades. Tänu sealsele võidule suutsid roomlased vallutada terve Gallia. See võit saavutati tänu Caesari plaanile, mida galli väejuhid ei suutnud ületada. Pärast kaotust Gergovia all taganes Vercingetorix Alesiasse. Caesar jälitas teda ja tappis need, keda kätte sai. Kui nad Alesiasse jõudsid, siis roomlased piirasid kõrgendikul paikneva linna ümber. Vercingetorix saatis välja ratsaüksused, et nood läheksid oma hõimude juurde ja rivistaksid üles kõik need, kes on piisavalt vanad, et relva kanda. Nad ratsutasid läbi kohtade, kus roomlased oma kindlustusi polnud veel lõpetanud. Nende kindlustused ei olnud mõeldud ainult selleks, et seesolijaid kinni hoida
ehitanud, ründas ta üle jõe elavaid germaanlasi ja lõi neid lahingus hävitavalt. Ta ründas ka seni tundmatuid britanne, ning kui oli neid võitnud, nõudis neilt raha ja pantvange. Kogu selle edu juures ei tabanud teda mitte rohkem kui kolm ebaõnnestumist – Britannias purustas torm peaaegu kogu tema laevastiku; Gallias kaotas ta Gergovia all ühe leegioni ning germaanlaste aladel võeti kinni ja tapeti tema saadikud Titurius ja Aurunculeius. Sõjad lõpetanud, pärast Scipio võitmist, pühitses ta ühe kuu jooksul neli korda triumfi, jättes nende vahele mõned päevad; ning pärast Popeiuse poegade võitmist jälle sama palju kordi. Kõige esimene ja kõige silmapaistvam oli Gallia triumf, järgnes Aleksandria oma, siis Aafrika ja kõige
annaabi.ee 
