Tuleb tõdeda, et Leberechti teos ,,Valgus Koordis" ei saavutanud Eestis kohest edu. Populaarsust hakkas teos koguma, kui levisid kuuldused, et ka Stalin isiklikult on seda teost lugenud. Ülo Tuulik on oma artiklis ,,Stalin ja Leberecht, Käbin ja Tuglas" leidnud, et ilmselgesti oli Stalinile meeldinud Leberechti skemaatiline ja plakatlik propagandaraamat, elu reaalsust ja karmust varjav, kolhoosidele vastuseismisest vaikiv kirjatöö. · Stalin Karotammele: "Nikolai Georgijevits, kas olete lugenud Leberechti romaani "Valgus Koordis?" · Karotamm (Ek(b)P I sekretär): "Ei ole, Jossif Vissarionovits." · "Tuleb lugeda," ütleb Stalin. "Kõva lugu!" · Karotamm Max Laossonile ("Rahva Hääle" peatoimetaja): "Kas Hans Leberechti romaani "Valgus Koordis" oled lugenud?" · "Ei ole," vastab Laosson. · Karotamm: "Tuleb lugeda. Kõva lugu!" 4
Petrogradis kindral Lavr Kornilovi riigipöörde katse peatamiseks kasutama sõjaväe ja bolsevikest tööliste abi. Nimelt oli 21. juulil Lvov peaministri kohalt tagasi astunud ja peaministriks oli siis saanud Kerenski, kes tahtis enda ümber kujundada kuvandit endast kui riigi päästjast. Paar päeva enne seda, 19. juulil, olles veel ametis sõjaministrina, oli ta vägede ülemjuhatajaks nimetanud kindral Lavr Georgijevits Kornilovi. Kerenski oli lootnud kasutada Kornilovit kui reaktsionisliku kindralit, et toestada kujutist endast kui jõulisest juhist ja et taastada suhteid Kadettidega, kellest paljud rääkisid avalikult vajadusest sõjaväelise diktatuuri järele, et päästa Venemaad anarhiast. Kornilov ja Kerenski alustasid siis läbirääkimisi kindlameelse valitsuse vajaduslikkusest, mis mõlema nägemuse järgi pidi siis maha suruma ja
See oli suurprojekt, mis lõpuks kõik muu kõrvale tõrjus. 1975. aastal juhtus lõpuks see, mida Meri oli oodanu peaaegu kakskümmend aastat. Tal õnnestus külastada Soomet. Taustamõjutajaks oli Paavo Rintala, kes kõndis ühel ilusal päeval Helsingis Nõukogude Liidu suursaatkonda; teatas, et lahkub Soome Rahukaitsjate esimehe kohalt, kl tema eesti sõpra Soome ei lubata. Peagi helistas Moskva: Nõukogude Liidu Rahukaitsekomitee sekretär ja uuris väga viisakalt, kas Lennart Georgijevits ei leiaks ehk vaba aeg; et Soome sõita. Niipalju aega seltsimees Meri mõistagi leidis. Riigipiiri ületades meenus talle kunagi antud lubadus. Tõesti, Meri sõitiski Läände alles nüüd, kui nõukogud võimukandjad olid tal palunud seda teha. Lk 10 Soomlaste kaasamist projekti kergendas kindlasti see, et Meri oli loonud endale maine juba oma eelmise filmiga ja ennekõike raamatutega, millest "Virmaliste väraval" just tõlgiti ja äsja