teadusharu, mis uurib planeete, komeete, asteroide ja teisi sarnaseid taevakehi. Tavaliselt peetakse planetoloogia all silmas väljaspool Maad asuvate teiste Päikesesüsteemi taevakehade uurimist. Planetoloogia tekkis siis, kui Maa uurimisel kogutud teadmisi ja tehnikat hakati kasutama teiste taevakehade uurimiseks. Planetoloogiat peetaksegi maateaduste alldistsipliiniks, kuigi loogiliselt võttes võiks olla ka vastupidi. 1962. aastal defineeris soome geokeemik Kalervo Rankama planetoloogia kui universaalse teadusharu, mis uurib planeetide, nende looduslike kaaslaste ja teiste sarnaste taevakehade konfiguratsiooni, aineringeid ja sellega kaasnevaid Kosmonautika · Ko s mo nautika ehk as tro nautika on teadus- ja tehnikaharu, mis tegeleb kosmose hõlvamisega inimkonna huvides. · Vastav teadus käsitleb arvutusi, mis puutuvad lennutrajektooridesse, kosmoseaparaatide liikumisse planeetide külgetõmbejõu
Üldandmed Maakera mass ~ 5.98 ×1024 kg Koosneb rauast Fe (32.1%), hapnikust O (30.1%), ränist Si (15.1%), magneesiumist Mg (13.9%), väävlist S (2.9%), niklist Ni (1.8%), kaltsiumist Ca (1.5%) ja alumiiniumist Al (1.4%); 1.2% on teiste elementide päralt Maa tuumas on oletatavasti 88.8% Fe, Ni (5.8%), S (4.5%) ja 1% teisi elemente Maakoor Maakoor keskmiselt 17 km sügavuseni (4 40 km); ~1% Maa massist Geokeemik F.W. Clarke arvutuste järgi on maakoores ~47% hapnikku. Maakoores esinevad põhiliselt litofiilsed (kivimeid, oksiide moodustavad, hapnikku "armastavad") elemendid ~99% (Cl, S, F on ka olulised, kuid ainult <1%) SiO2, Al2O3, Fe2O3, CaO, MgO, TiO2 on tugeva keemilise sidemega oksiidid. Nende dissotsiatsiooni energia on üle 370 kJ/mol Keemilise sideme tugevuse muutus: (377) Mg-O < Fe-O < Mn-O < Ca-O < Si-O < Al-O < Ti-O (674 kJ/mol)
Peale 1921 saabus Kaskaadidesse vaikusperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St. Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teisetel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja geokeemik nii: ,,Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandi vahetust." 1978. aastal hoiatasid geoloogid Crandell ja Mullineaux üksik-asjalises raportis veel kord: ,,St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga." Kaks aastat hiljem, 20
Kaskaadidesse vaikuseperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teistel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust uuringud võtsid geoloogid Dwight Crandell ja Donald Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: “Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandivahetust.“ 1978. aastal hoiatasid Crandell ja Mullineaux üksikasjalises raportis veel kord: “St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga.“ Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-
annaabi.ee 
