Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu,
denotatsioon) - esmalt "objekti", seejärel teadusliku "tõe" puhul. Fenoteksti tasand tekstiteoorias. Semiootika. Kronoloogiliselt eelneb märgile, süntaksile, denotatsioonile ja signifikatsioonile, sünkrooniliselt ristub nendega. Ajutine liigendus, mitteväljenduslik rütm. Keelelis-rütmiline. Ei ole võimalik hinnata semiootika tähendust -- tal pole tähistamiskõlbulikke üksusi, mis oleks lokaliseeritavad. Genoteksti tasand. Öelda, et keel on praktika, tähendabki mõista, kuidas semiootika surve all nihestub sümboolika ja temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull.
repliiki, määrab ära dialoogi struktuuri. Igasugune monoloog on dialoogi vorm, dialoogilisus on aga peidetud. Kuid ka monoloogis on iga sõna kahehäälne ja moodustab repliigi nähtamatu vestluskaaslase lausele. Iga tekst on vastus teisele tekstile. Bahtini dialoogi-mõiste võttis kasutusele Julia Kristewa 1969.a ,,Semiotike. Uurimusi semianalüüsist". Asendas dialoogi mõiste intertekstuaalsuse mõistega. Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad.
annaabi.ee 
