ka majanduslikul tasandil. Viimase puhul liigitab Kurmo Konsa pärandi majandusliku potentsiaali kultuurilise kapitali nime alla ning jagab pärandi majandusliku väärtuse kaheks. Esiteks mittekasutusväärtus ehk pärandit nähakse väärtuslikuna ka siis, kui seda ei kasutata, aga on soov seda alal hoida tulevikus kasutamise või järeltulevatele põlvedele pärandamise jaoks. Lisaks kultuuripärandi abstraktsemale väärtusele on oluline osa ka kultuuripärandi kasutamisest, lisaväärtuste genereerimisest saadud otsesel tulul, milleks võivad olla kõikvõimalikud kaubad ja teenused, turism, meelelahutus- ja haridustegevus, mille seotus kultuuripärandiga annab majanduslikus mõttes lisaväärtuse.
............................................................................................. 9 Kokkuvõte......................................................................................... 10 Kasutatud materjalid.......................................................................... 10 2 Sissejuhatus Iga uus toode ja iga tootearendusprotsess saab alguse idee genereerimisest. Idee genereerimine on protsess, milles kasutatakse loovat mõtlemist uute toodete kohta suure hulga ideede esilekutsumiseks. Väga oluline on kõik ideed kokku koguda, ükskõik kui naeruväärselt või äärmuslikult need ka ei kõlaks. [3] Ideede genereerimise protsess peab olema pidev, konkreetse eesmärgiga ja hõlmama kogu ettevõtet koos selle tarbijaskonnaga. Selles tuleb kasutada mitmekesiseid meetodeid, see peab toimuma ühe vastutava isiku juhtimisel ja
Ainult sellest on siiski vähe sa võid olla õigel ajal ja õiges kohas ja siiski kaotada. Samas on inimesi, kel on olemas oskus olla õigel ajal ja õiges kohas koos oskusega situatsioonist kasu lõigata. Üks ettevõtja on väitnud, et mida rohkem on tal kogemusi, seda rohkem tal veab. Pikka aega õnnele loota ei saa paar korda võib vedada, kuid pikaajaline edukus eeldab häid juhtimisoskusi ja läbimõeldud strateegiat. Kindlasti ei piisa selleks vaid ideede genereerimisest. Võidustrateegia peab olema ühe võrra hästi välja töötatud kui ka ellu viidud. Hea strateegiline juhtimine on seega hea strateegia ja selle eduka elluviimise summa (Varendi, Teder 2008: 38). Strateegia on ettevõtte juhtkonna "mänguplaan" selleks, et leida kliente ja rahuldada nende vajadusi, tugevdada ettevõtte konkurentsipositsiooni ja saavutada seatud eesmärke. Strateegia väljatöötamist ja elluviimist nimetatakse strateegiliseks juhtimiseks. Selle
Juhul, kui vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestu probleemi lahendada, tuleks süstemaatiliselt välja töötada probleemi lahendamise strateegia. Probleemi lahendamise strateegia all on teaduslikus kirjanduses enamasti käsitletud mitmesuguseid lahendamise aspekte ja meetodeid, näiteks deduktiivset või induktiivset mõtlemist, proovide ja vigade meetodit, hüpoteeside katsetamist jne. Võib lugeda massilisest strateegiate genereerimisest, mis on aga peaaegu praktilise tähtsuseta. Käesoleval juhul käsitletakse eelkõige sellise strateegia väljatöötamist, mis on igakülgselt läbi töötatud põhjalik instruktsioon, ratsionaalne sihile viiv tegutsemise skeem. Probleemi lahendamise strateegia koosneb kolmest järgust: teadmistevajaku otsingust, strateegia hüpoteeside (oletuste) väljatöötamisest, strateegia eksperimentaalsest kontrollist (vt Kristjuhan, 1994a)
annaabi.ee 
