mängiti lautol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias - monoodia. Monoodiaga käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimisvabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo'ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo'd mängib vähemalt kaks pilli. Basspill (tsello, fagott või kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, orel või lauto). Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalkoosseisude juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastu muusika on nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Monoodia väljakujunemisel oli oluline roll ooperizanril Ooperi idee sündis 16.saj lõpul Firenzes, antiikkultuurist huvitatud haritlaste ringis.
lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitatakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimisvabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tsello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne,
esile ei tõusnud. Barokiajastul väljendab teose emotsionaalset poolt eelkõige tundeküllane ja pingeline, sageli lausa dramaatiline meloodia. Loomulikult kuuluvad meloodia juurde ka saatehääled (harmoonia). (Tegemist ei ole ühehäälse muusikaga!) Tähtsal kohal oli ka bassihääl, mis oli hästi eristatav ja kulges sageli motoorses ehk korduvas rütmis. Barokiajastu tüüpilist bassi- ja harmooniasaadet kutsutakse basso countinuo`ks ehk generaalbassiks. (Mõiste basso countinuo – it.k. katkematu bass – tähistab barokkmuusika harmoonia saadet, kus vähemalt üks pill mängib bassipartiid ja teised harmooniat. Bassimeloodia kirjutas helilooja täpselt välja ja lisas nootidele numbrid. Need tähistasid vajalikku akordi, ent jätsid esitajale ka improvisatsioonivabaduse. Sellise kirjaviisi tõttu nimetatakse basso countinuo`t ka nummerdatud bassiks. Basso countinua ehk generaalbass
hääli mängiti laultol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitatakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimis-vabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tšello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, väike orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne,
annaabi.ee 
