2) pikkusmuutus – astmemuutus, millega kaasneb sulghääliku või s-i pikkuse muutumine, nt vaat : vaadi). Eristatakse a) nõrgenevat pikkusmuutust, kus k, p, t, ss muutub g, b, d, s-ks, nt pank : panga, kauss : kausi; b) tugevnevat pikkusmuutust, kus g, b, d, s muutuvad k, p, t, ss-ks, nt põrge : põrke, saabas : saapa, vaade : vaate, põrsas : põrssa. Algläänemeresoome keeles puudutas see ainult geminaatklusiile (NB! Ajalooliselt on geminaatide VV pigem seotud laadivaheldusega). Tänapäeval laienenud mujalegi, kus tegemist häälduspinge erinevusega, nn lisapainuga (tugevates vormides esineb prosoodiline lisarõhk (pain)). III välde ainus “tõeline” välde, I ja II välde taanduvad erinevatele silbitüüpidele. I välde – lühike rõhuline lahtine silp; II välde – pikk rõhuline lahtine või kinnine silp. Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil
? 1500 aastat? ? 800 aastat? ? 300 aastat? ? 150 aastat? ? 100 aastat? Eesti keele teke: Rätsep 1989 • “Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) • Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul Eesti keele päritolu Läänemeresoome hõimukeeled • Idarühm > karjala, vepsa, isuri, idasoome • Põhjarühm > edelasoome, häme • Lõunarühm > eesti, lõunaeesti, liivi, vadja Eesti keele ajaloo põhietapid • Varajase läänemeresoome keele keskmurded (1500−1000 e.m.a)
1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel eelmise aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Kask 1970: • 1524−1857
vormid: *metsäδä > metsää >> .metsä. Või vastupidi? Igatahes on eesti keele vältesüsteemi aluseks olnud kõne rütmisüsteemi muutused. 2. Teise silbi vokaali pikenemine: majà, imè. Tekkinud tõenäol. koos vältevaheldusega seotud taktiisokroonia tekkega! 3. Geminatsioon – nähtus, kus üksikkonsonant muutub geminaadiks: *külähän > *külään > *küllä; *tupahan > *tupaan > *tuppa (eL murretes on eriti palju geminatsioone!). 4. Lühikeste geminaatide teke – kui teine silp oli kinnine: *päkkän > Q2 päka, *seppän > Q2 sepa, *tammessa > Q2 tammes, *lillelta > Q2 lillelt 5. Geminaadi muutumine üksikkonsonandiks – toimunud kindlatel tingimustel 1. ja 2. silbi piiril pika esisilbi puhul ja järgsilpides, eriti sufiksites: a) ll > l, mm > m, nn > n, rr > r (*toomme > toome, *käänne’ > kääne); b) kk > G, pp > B, tt > D, kui teine silp oli kinnine (*lauttˇan > lauda, vrd
annaabi.ee 
