AJALOO KOHTA Siberi husky tüüpi koerad on väga pikka aega olnud Siberi põhja-aladel kasutusel nomaadliku eluviisiga põlisrahvaste kelgukoertena (kes täitsid ka vastavalt vajadusele muid funktsioone). Mujal maailmas ei teatud nendest koertest aga suurt midagi enne 20. sajandi algust, mil sai hoo sisse aktiivne kaubandus Läänega. Esimesed huskyd importis Alaskale karusnaha kaupmees William Goosak. Need koerad ja mõned hilisemad impordid moodustavadki meie tänapäevase siberi husky geenibaasi. Edasi hakkasid 1909. aasta All Alaskan Sweepstake’s koerarakendite võistlustel silma paistnud väledad huskyd populaarsust koguma kohalike rakendisportlaste seas ning asuti töötama nende koerte eraldi tõuna tunnustamise nimel. Ameerika Kennelklubi (the American Kennel Club) tunnustas 1930. aastal esimese tõukoerte klubina siberi huskyt iseseisva koeratõuna ning esimene tõustandard avalikustati 1932. aastal.
olid väiksemad ja neid kutsuti St. John'i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest. St. John'i koerad kujunesid kõige hinnatumateks jahikoerteks Inglismaa aadlikele, kelle kennelites tegeleti koerte sihipärase aretusega. 1903. aastal tunnustas Inglise kennelklubi labradori retriiveri tõu. Labradoride aretuses on kasutatud ka chesapeake bay, siledakarvalisi ja kuldseid retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi. Eestisse toodi esimene labradori retriiver, Brutan Angela, 1982. aastal Lätist. Tema tütar ja sokolaadivärvi poeg panid aluse labradoride edasisele aretusele Eestis. Retriiveritest on labradore Eestis kõige rohkem ja ka mujal maailmas on nad koos kuldsete retriiveritega kõige levinumad. Labradorid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel,
tavapärastest elupaikadest välja; • osutumine kohalikele liikidele, s.h. inimesele toksiliseks – tavapärased liigd pole kohastunud uute toksiinidega; • on patogeenide ja parasiitide kandjateks – elukeskkonda lisandub tundmatuid parasiite, millega kohalikud liigid ei oska toime tulla; • hübridiseerumine lähedaste liikidega – tugevamad võõrad geenikombinatsioonid muudavad kohalikku geenibaasi ja võtavad selle lõpuks üle; • muteerumine – uued liigid nõrgendavad kohalike populatsioonide geneetilist kohastumust, uue geneetikaga populatsioon on vähem vastuvõtlik uutele haigustele ja parasiitidele, mis annab neile ellujäämiseelise ning senine kohalik liik hääbub. [11] Mõned Eestis elavad võõrliigid Kõige ohtlikumad võõrad taimeliigid on invasiivsed puud, sest nad võivad seniseid kooslusi ja
annaabi.ee 
