(Murray et al., 2012). Tüüpiline kutaanne antraks algab nakatumise kohas nahal valutu paapuli tekkega. See progresseerub haavandiks, mida ümbritsevad vesiikulid. Seejärel muutub nekrootiliseks koldeks. (Murray et al., 2012). Seotud süsteemsed sümptomid on tavaliselt kerged ning vigastus paraneb tavaliselt väga aeglaselt pärast kooriku eemaldumist. Haigus progresseerub harvem massiivse lokaalse ödeemi, tokseemia ja bakterieemiaga (Ray et al., 2014). Gastrointestinaalse antraksi sümptomid sõltuvad nakatumise asukohast. Kui bakterid tungivad seedetrakti ülemisse osasse, moodustuvad haavandid suu või söögitoru pinnale, mis viib regionaalse lümfadenopaatia, ödeemi ja sepsiseni. Kui organismid jõuavad pimesoolde või niudesoole lõppu, järgneb iiveldus, oksendamine ja ebamugavustunne, mis progresseerub kiiresti süsteemseks haiguseks. Gastrointestinaalse antraksi suremus on ligikaudu 100% (Murray et al., 2012).
tundlikud sisu konsistentsile, osmootse rõhu või pH suhtes). Aferentsed autonoomsed kiud kulgevad nii sümpaatiliste kui parasümpaatiliste närvide koosseisus kesknärvisüsteemi. 3.2. Difuusne neuroendokriinne süsteem seedekulglas. Seedeelundite endokriinne funktsioon. Seedekulgla kuulub organismi kõige hormooniderikkamate ja hormoonaktiivsemate elundkondade hulka. Seedekulgla limaskestas on diferentseeritud 18 rakutüüpi, milles on tõestatud gastrointestinaalse toimega hormoonide või peptiidide olemasolu. Klassikalised GI hormoonid on gastriin, sekretiin, koletsüstokiniin, mis vastava ärrituse puhul lähevad verre ning avaldavad oma toimet lõpporganile. Bioloogiliselt aktiivsed peptiidid ei vasta kõigile hormooni kriteeriumidele, kuid avaldavad GI hormoonide omaga sarnast toimet. Mõned neist difundeeruvad neid moodustavast rakust otse lähedal olevasse efektorisse ilma vere abita (parakriinsus), teised vabanevad
347 Erakorralise meditsiini osakonnas tuvastatakse raskekujuline aneemia (– kasvaja?) ning üllatusena ka raske metaboolne alkaloos, mis põhjustasidki patsiendi nõrkustunde. Viimase tekitas üleliigne laksatiivide kasutamine, mida patsient esialgu ei tahtnud tunnistada. Niisamuti oli ta mainimata jätnud ka kõhukinnisuse tegeliku tõsiduse – seni oli ta ju alati terve olnud ... Veregaasi näitajad said kiiresti normi. Jätkuvad uuringud gastrointestinaalse kasvaja kahtlusega. Aneemia – vaegveresus, punaste vereliblede ja/või hemoglobiini vähenemine veres Alkaloos – vere vesinikuioonide sisalduse vähenemine aluste ülekülluse või happepuuduse tagajärjel Laksatiivid – lahtistid Obstipatsioon – kõhukinnisus Tavapärane anatoomia ja füsioloogia Iivelduse, pearingluse ja nõrkusetunde tekkega võivad olla seotud erinevad organisüsteemid (vt vastavaid peatükke). Sümptomeid võivad esile kutsuda verevarustushäired, põletikud,
annaabi.ee 
