Mõnda aega töötas ta Francis Baconi erasekretärina. Aastal 1628. avaldas Hobbes Ateena ajaloolase Thukydidese Peleponnesose sõja tõlke. Pikkadel reisidel vahemikus 1629-1634. a sõlmis ta tutvusi väljapaistvate teadlastega, kellel oli tema loodusteadlase-ja filosoofi karjääri seisukohast oluline tähtsus. Ta kohtus Itaalias Galileo Galileiga ja tutvus Prantsusmaal Rene Descartes'iga, matemaatik Marin Mersenne'iga ning filosoof ja loodusteadlase Pierre Gassendiga. Suunda näitas talle sel ajal Aleksandria Eukleidese ,,Elementide" lugemine. Aastal 1640 põgenes Hobbes, kes oli kuninga suveräänsuse pooldajana tõmmanud endale peale parlamendi meelepaha, poliitiliste konfliktide eest Pariisi, kus ta veetis järgmised 11 aastat. Kaks aastat õpetas ta seal tulevasele kuningale Charles II-le matemaatikat. Aastal 1642 avaldas ta raamtu ,,Kodanikust" (De cive) , oma kavas oleva 3-köitelise filosoofilise peateose ,,Filosoofia elemendid", kolmanda osa, mis
Mõnda aega töötas ta Francis Baconi erasekretärina. Aastal 1628 avaldas Hobbes Ateena ajaloolase Thukydidese Peloponnesose sõja ajaloo tõlke. Pikkadel reisidel ajavahemikus 1629-1634 sõlmis ta tutvusi väljapaistvate teadlastega, kellel oli tema loodusteadlase- ja filosoofikarjääri seisukohast oluline tähtus. Ta kohtus Itaalias Galileo Galileiga ja tutvus Prantsusmaal Rene Descartes'iga, matemaatik Marin Mersenne'iga ning filosoofi ja loodusteadlase Pierre Gassendiga. Suunda näitas talle sel ajal Aleksandria Eukleidese Elementide lugemine. Aastal 1640 põgenes Hobbes, kes oli kuninga suveräänsuse pooldajana tõmmanud enda peale parlamendi meelepaha, poliitilise konfliktide eest Pariisi, kus ta veetis järgnevad 11 aastat. Kaks aastat õpetas ta seal tulevasele kuningale Charles II'le matemaatikat. Aastal 1642 avaldas ta raamatu Kodanikust (De cive), oma kavas oleva kolmeköitelise filosoofilise peateose Filosoofia
valgust, kuulen müra, tunnen soojust. Need pole ehtsad, sest ma magan. Aga ma näin täiesti kindlalt nägevat, kuulvat, sooja tundvat. See ei saa olla ebaehtne; see on ainuomane sellele, mida nimetatakse "minu sees aistimiseks"; ja täpselt nii võetuna pole aistimine midagi muud kui mõtlemine. Eelneva põhjal hakkan mõnevõrra paremini taipama, kes ma olen; siiski näib siiamaani ja ma ei 5 Descartes läheb infinitiivilt cogitare üle verbaalsubstantiivile cogitatio. 6 Diskussioonis Gassendiga tõ1gendas Descartes seda lauseosa järgmiselt: "...olen üksnes rangelt võttes mõtlev asi". 7 Prantsuse versioonis lisatud: "...et näha, kas ma pole veel ka midagi muud". 8 Lad. k manet; esimeses väljendades oli maneat 'Las see eeldus püsib'. Prantsuse versioonis: "Muutmata seda eeldust, leian end olevat endiselt kindel, et ma olen miski". 9 Prantsuse versioonis: "...sellest viisist asju mõista". 5
annaabi.ee 
