Vöötlihaskude koosneb pikkadest ja suhteliselt jämedatest silinderjatest kiududest, mida väljaspoolt ümbritseb õhuke membraan- sarkolemm. 7) Närvikude närvikude esineb närvisüsteemis, pea ja seljaajus, närvides ning viimaste teedel asetsevates närvirakkude koondistes ganglionides. Närvi ehk ganglionirakud paiknevad kesknärvi-süsteemi hallaines ja kehas laiali asetsevates ganglionides. Närvirakkust väljub üks, kaks või mitu haru. Kujult ja talitluselt jaotatakse ganglioniraku harud e. jätked erutust raku suunas juhtivateks dendriitideks ja tsellulifugaalse juhtsuunaga neuriitideks e. aksoniteks.Pikemad ja enam-vähem ühtlase jämedusega närviraku jätked koos neid ümbritsevate katetega kannavad nende erutuse juhtsuunale vaatamata närvikiudude nimetust. Täiskasvanud loomade närvirakkudel puudub regenereerimisvõime. Vigastuse või surma korral nende asemele uusi närvirakke ei kasva. Naabrid võivad neid asendada vaid talitluslikult.
valgustundlikkus. Nägemismeele iseloomustamiseks mõõdetakse nägemisteravust ning nägemis- ja vaatevälja suurust. Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama. Normaalne silm eristab kaht punkti millelt lähtuvate kiirte nurk on 60 kaarsekundit s.o 1 kaareminut. Retseptiivseks väljaks on see võrkkesta ala, mille ärritamine valgusega põhjustab ganglionirakkudelt lähtuva impulsatsiooni tõusu või languse. Ganglioniraku retseptiivsed väljad on sõõrjad, nendel on tsentrum ja perifeeria. Valgusele reageerimise järgi on neid kahte tüüpi: 1) Retseptiivväljad, mille tsentrumi ärritamine valgusega põhjustab sealt lähtuvate impulsside sageduse tõusu, samal ajal perifeeriast välja saadetud impulsside arv väheneb. Retseptiivvälja perifeeria ärritamisel on olukord vastupidine. Need retseptiivväljad reageerivad valguse sisselülitamisele.
Esialgu lugesid füsioloogiat J. J. F. W. Parrot, M. H. Rathke ja Alfred Wilhelm Volkmann (1800-1877). Alates 1843. aastast oli Tartus füsioloogiaõppejõuks Friedrich Bidder (1810-1894), J. P. Mülleri õpilane (emeriteerus 1869). Bidderi poolt juhendatud laboris uuriti peaasjalikult närvisüsteemi, südame- ja veresoonkonna, seedimise ja ainevahetuse füsioloogia probleeme. 1847 tõestas Bidder sümpaatilise närvisüsteemi ganglioniraku ja närvikiu ühtekuuluvuse. Eesti meditsiiniloolane V. Kalnin7 väidab, et Bidderi koolkond tegi kindlaks vegetatiivse närvisüsteemi embrüogeneesi, struktuuri ja funktsiooni, seljaaju tsütoarhitektoonika, pani aluse õpetusele neurogliiast (kirjeldas seda esmakordselt küll juba Virchow), eristasid ganglionirakke, tõid teadusse neuroni mõiste. Eriline tähtsus oli Bidderi töödel seedemahlade alal. Alustas ta selles vallas 1848 koos Tartu
annaabi.ee 
