Veeorganismid võivad plastikhõljumit pidada plantoniks ning söövad selle ära. Kuna kala on inimese poolt armastatud toit, siis satub kilekott inimese söögilauale tagasi. Selle kohta kehtib ütlus, et kui ise supi kokku keetsid, pead selle ka ära sööma. Kemikaalidest rääkides on ohtliku tähtsusega taimekaitsevahendid. Vietnami sõja ajal kasutati herbitsiide, et sundida puid lehti maha ajama, sest nii oli kõige lihtsam tuvastada partisanide asukohti. Herbitsiidid sisaldavad aga furaane ehk dioksiide, mis tekivad tööstuses ebameeldivate kõrvalsaadustena. Taimekaitsevahendite atmosfääri sattumisel tekivad happevihmad, mis alla sadades tekitavad organite ja ainevahetuse häired, geneetilist mutatsiooni, nahakahjustusi ning allergiad. Aastaid tagasi algatasid New Yorkis haigete laste emad kohtuasja, kus süüdistasid prügimäe lähedust oma laste haigustes. Kõik oli õigustatud, kuid tasub veidi järele mõelda.
omadused (joonis 3). Joonis . 1,2-dioksiin (orto) ja 1,4-dioksiin (para) [5] Joonis . Dibenso-para-dioksiin koos asendusrühmade nummerdamisskeemiga ja mürgiseim esindaja 2,3,7,8-tetrakloro-dibenso-para-dioksiin (TCDD) [3] Joonis . Dibensofuraan koos asendusrühmade nummerdamisskeemiga [4] PCDD-d on väidetavalt kõige mürgisemad ühendid üldse, mida inimene tekitada suudab ja seejuures õnnetuseks ka väga püsivad. Dioksiine ega furaane pole kunagi tööstuslikult toodetud, nad tekivad kõrvalproduktidena erinevates tööstuslikes protsessides. Polükloreeritud dibenso-p-dioksiinide (PCDD) ja dibensofuraanide (PCDF) isomeeride arv on vastavalt 75 ja 135. Neist 17 analoogi on ohtlikult toksilised. Sarnase toksilise mõjuga on ka dioksiinitaolised polüklooritud bifenüülid (PCB-d), mida on 12 analoogi (ülejäänud PCB-de toksikoloogilised omadused on teistsugused)
ühendite puhul. Dioksiinidest kui saaste- ja mürkainetest rääkides mõeldakse nende all enamasti polükloreeritud dibenso-para-dioksiine (PCDD, joonis 2), kuid tihti koondatakse selle nime alla ka polükloreeritud dibensofuraanid (PCDF), millel on sarnane struktuur ja keemilised omadused (joonis 3). PCDD-d on väidetavalt kõige mürgisemad ühendid üldse, mida inimene tekitada suudab ja seejuures õnnetuseks ka väga püsivad. Dioksiine ega furaane pole kunagi tööstuslikult toodetud, nad tekivad kõrvalproduktidena erinevates tööstuslikes protsessides. Polükloreeritud dibenso-p-dioksiinide (PCDD) ja dibensofuraanide (PCDF) isomeeride arv on vastavalt 75 ja 135. Neist 17 analoogi on ohtlikult toksilised. Sarnase toksilise mõjuga on ka dioksiinitaolised polüklooritud bifenüülid (PCB-d), mida on 12 analoogi (ülejäänud PCB-de toksikoloogilised omadused on teistsugused)
annaabi.ee 
