aastal. Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanud judo, mis loodi 1882.a Jigoro Kano poolt. Ta asus välja töötama sellist enesekaitse süsteemi, mis omaks sportlikku iseloomu ja sisaldaks kõige efektiivsemaid võtteid erinevatest võitlusviisidest. Oma esimese judo kooli rajas Jigoro Kano Eishoji templisse, mille nimeks sai Kodokan. Väga hästi on tuntud maailmas veel karate, kendo ja sumo, mis on kõik võitlus alad. Karated tutvustas esmakordselt Jaapanile Gichin Funakoshit 1917. aastal ja kogu maailmale tutvustati seda alles viis aastat hiljem 1922. aastal, kuigi algse karate loojaks peetakse legendi järgi munk Bodhidharmast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse ja oma rännuteedel tuli tal tihti peale võidelda ainult rännukepiga või lausa paljakäsi igasuguste metsloomade ja vaenulike hõimude vastu. Kendo on jaapani mõõgavõitluskunst, mis sai alguse 16. sajandil Jaapani mõõgavõitluse koolidest
Liidu juhiks. Kuna uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. (5. dan oli tal elu lõpuni). Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. a.. Kui Funakoshi esitles 1922. aastal karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult. Nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budoaladest: judost ja kendost. Ka Jaapani budoliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist teed. Judo looja Jigoro Kano aitas Funakoshit uue võitlusala tutvustamisel. Karated (jaapanikeelne vorm sõnale "tode") õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi - karates ei ole esimesena ründamist". Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1920-te aastate lõpul tulid
kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes. Karate lähtub oma põhimõtetes suuresti zen-budismi õpetustest ja on budoalana mõjutatud konfutsianismist. Algse karate loojaks peetakse Tode Sakugawat, kes hakkas peale enda täiendamist Hiinas oma võitlusvõtteid Okinawal õpetama. Tema õpetusest kujunes välja võitluskunst tde. Karatele tänapäevase kuju andjaks ja selle levitajaks üldsusele peetakse Gichin Funakoshit, kes tutvustas karated Jaapanis esmakordselt 1917, avalikkusele 1922. Euroopasse jõudis karate 1950. aastate lõpul, Eestisse veel kümmekond aastat hiljem. Aikido Aikido tekkis XX sajandi esimesel veerandil ja selle asutaja oli O'sensei Morishej Uesiba, kes põimis sinna kokku erinevate võitlusstiilide parimaid elemente. Aikido ehk 'harmoonilise vaimu tee' kasutab vaenlaste jõudu ja kiirust nende endi vastu.Treening ühendab vaimse teadlikkuse ja füüsilise painduvuse
Et uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. 5. dan oli tal elu lõpuni. Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. aastast. Kui Funakoshi 1922. aastal esitles karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budaladest: jdst ja kendst. Ka Jaapani budliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist tuld. Jud looja Jigoro Kano aitas Funakoshit algraskustes võõral maal. Karated (jaapanikeelne vorm sõnale "tode") õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi karates ei ole esimesena ründamist". Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti
annaabi.ee 
