Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Epigramm- pilkeline salvav luuletus. Epiteet- kõnekujund, mis on lisatud täiendina. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod. Näiteks sumeri eepos "Gilgame", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rol andi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". Epopöa - ulatuslik mitmeosaline eepiline teos, romaanisari. Essee - mahupiiranguteta vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal. Faabula - teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus.
Vabavärss tuli eesti luulesse tagasi alles 20. sajandi alguses. Peterson rõhutas oma eestlust ka väliselt: ta olevatki kandnud ,,talupojakuube" musta pikka maamehe vammust. Ka eestikeelne luuletamine polnud sel saksakeelse kultuuri ajastul tavaline. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik" (Mart Mäger). 2 Friedrich Robert Faehlmann (17981850) Pärast Rosenplänteri ,,Beiträge" seismajäämist tekkis eesti keele ja rahvaluule uurimises mõneks ajaks otsekui paigalseis. Hiljem hakkas eestihuvilisi haritlasi koondama 1838. aastal Tartu ülikooli juurde asutatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille üks asutajaid ja kauaaegne president Faehlmann oli. ÕES oli esimene eesti keele ja rahvaluule ning eestlaste ajaloo uurimiseks asutatud teaduslik ühing.
1) arhailine ajajärk 2) klassikaline periood e atika periood 3) hellenismi ajajärk 4) Rooma impeeriumi periood. VANAROOMA KIRJANDUS - Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtalt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Kui kreeka kirjandus kujunes loomulikku rada pidi, suulisest kirjandusest võrsudes, siis rooma kirjandus oli algusest peale kirjanduslik ja lähtus kreeka eeskujudest. Rooma kirjanduse rajajaks oli kreeklane, endine ori, Livius Andronicus, kes kohandas ladina keelde kreeklaste tragöödiad ja komöödiad ning tõlkis eepose "Odüsseia". „Ilias“ Ilias räägib Trooja sõjast. Trooja sõda kestis 10 aastat. Zeusile ennustati, et ta ei tohi saada ühe nümfiga lapsi Zeuis korraldas nümfi abielu ühe Kreeka kangelasega pulma kutsuti kõik jumalannad, v.a. tülijumalanna Eris
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
