elu sünnist kuni1916.aastani. Esimesed köited annavad emotsionaalse pildi kirjaniku päritolust, lapseeast, koolipõlvest ja elust apteekriõpilasena. Esimese maailmasõja memuaaride tsüklis joonistatakse sõja "virilat karikatuuri". Kirjanik täiendab objektiivset tõepärasust ilukirjanduslike elementidega: ta kasutab pseudonüüme kõrvuti tõeliste nimedega, lisab mõttekujutuslikku, ühtlasi rakendatakse rikkalikku dialoogi ja rahvalikku fraseoloogiat. Sooritanud 1907. aasta mais apteekriabilise eksami, asus ta ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi "Joosep Ärkla", mille A. Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule: Luts saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas. Sealsed vabamad tööolud võimaldasid jätkata kirjanduslikke katseid. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris "Postimehes" Thomas Oskary
Martin Ehala, Viivi Maansoo, Krista Kerge. Eesti keele omandamist teise keelena uurib Ülle Rannut ja eesti vahekeele korpuse koostamisega tegeleb Pille Eslon. Murrete ja keelevähemuste uurimisega tegeleb Jüri Viikberg. Lastekeelt uurib Reili Argus, grammatikat Peep Nemvalts, Mati Hint, Krista Kerge, Martin Ehala ja Helle Metslang. Fonoloogiat ja foneetikat uurivad Mati Hint ja Mart Rannut, tekstilingvistikat Krista Kerge ja Katrin Aava, nimeuurimist Annika Hussar ning fraseoloogiat Katre Õim. Tegevusvaldkondi. Keelekorraldus Valter Tauli ,,Keelekorralduse alused" (nii inglis- kui eestikeelsena ilmus Rootsis 1968). Rahvusvaheliselt tuntud teooria. Henn Saari, Tiiu Erelt, Rein Kull. Vaidlused olnud alati. Vabariiklik õigekeelsuskomisjon, praegu: Emakeele Seltsi keeletoimkond. ,,Kirjakeele teataja", ,,Keelenõuanne soovitab". T. Erelt ,,Eesti keele ortograafia" M. Erelt jt ,,Eesti keele käsiraamat" 2002 Tiiu Erelt ,,Eesti keelekorraldus"
Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest. See sisaldas nii põhja- kui ka lõunaeesti keele sõnu, murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm. Sõnade tähendusi selgitatakse saksa keele abil. Täiendatud ja parandatud 2. trükk (1893) sisaldab juba umbes 60 000 märksõna. Wiedemanni sõnaraamat oli kuni 1994. aastani, mil hakkas ilmuma ,,Eesti murrete sõnaraamat", kõige täielikum trükis ilmunud murdesõnavara kogu. Eesti sõnavara arenes 19. sajandil sedavõrd hoogsalt, et rahvale tuli pidevalt tutvustada uusi sõnu ja nende tähendusi. 1884. aastal ilmutas A. Grenzstein oma ,,Eesti sõnaraamatu", mis
annaabi.ee 
