Eesti keeles on need -u, -ke (ne) ning vene keeles on kasutusel -еньк. Kuigi see pole kummaski keeles sage nähtus – eesti keeles kasutatakse deminutiivsust värvide puhul harva ning vene keeles vaid põhivärvinimetustega. (Õim 1983: 30) 3. Värvinimetuste semantikast Larissa Degeli koostatud uurimuse eesmärk on eestlaste ja venelaste põhivärvinimetustega assotsieeruva uurimine. Uuring põhineb andmetel, mida koguti ilukirjandusest, fraseoloogiast ning testiga, milles uuriti eestlastel ja venelastel põhivärvidega seonduvaid tähendusi. (Degel 2005: 102–103) Valimiks valiti ainult põhivärvinimed, sest mõlemas keeles on võimalik moodustada piiramatult värvinimetusi kas liitmise või tuletamise teel. Eesti keeles on 11 ning vene keeles 12 põhivärvinimetust. Uurimuses on põhivärvide määramiseks kasutatud Brent Berlini ja Paul Kay põhivärvinimetuste tunnuseid. (Degel 2005: 101–102)
igasugust kunstiteost lahti seletada. Veel huvitavamaks teeb mõistmise, et kas lugeja või vaataja suudab oma kujutelmades haarata kogu kunstiteose terviklikkust, haarata endasse kunstiteose algust ja lõppu ning nende vahel lugu ennast. Film võrreldes kirjandusega on antud lahenduses mõistmiselt lihtsam ja konkreetsem. Kirjandust ja filmindust saab osadeks jaotatuna uurida ja analüüsida. Kirjanduslikku teksti saab jagada lähtudes fraseoloogiast ja süntaksist ning paljudest muudest grammatilistest suundumistest, kuid samas saab ka filmiteost jagada kaadriteks, episoodideks, heliks või pildiks ning võib lisada boonusena võrreldes tekstiga veel valguse, rakursi või muusika. Kirjanduse ja filmi erinevust saab tabavalt üldistatuna kokku võtta - kirjandus on ainult fikseeritud kirjalik sõna, aga filmis toetab pilti heli, muusika ning suuline sõna. Sellest
Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks. Viimastel kümnenditel on hakatud uurima ka kollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis). Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus. Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’ • teoreetiline leksikograafia = õpetus sõnaraamatute koostamisest
annaabi.ee 
