tema keha oli haaratud sellesse protsessi. Tegevuskunst oligi sündinud. Pollocki teostes väljendus juhuslikkuse täius ning kaoses peituv harmoonia. See kõik oli omamoodi kosmiliselt matemaatiline, kuigi mitte keegi peale mõne matemaatikaprofessori ei ole pikemalt selle üle juurelnud. Minule oli üllatus näha seda matemaatilise kunsti esitlusel,kus Oregoni Ülikooli füüsik Richard Taylor analüüsis Pollocki maalide fraktaalsust, leides, et Pollocki maalidel esineb kahte sorti fraktaalset liikumist ning kummalgi fraktaalsel liikumisel on omaette dimesioon ning n-ö erinevad kihid. st erinevate värvitoonidega tehtud tasapinnad. Esimene fraktaalne liikumine on tekkinud värvide kallamise protsessis, teine Pollocki enda keha ja jäsemete liikumisel. Pollocki maalidele on võimalik teha fraktaalset matemaatilist analüüsi ning tulevikus eraldada originaalid võltsingutest, sest Pollocki liikumissagedused on väga spetsiifilised ainult kunstnikule endale omased
Ta kasutab oma keha lõunedina äärmuslikes kunstipraktikates ning tema jaoks ei ole huvitav mitte futuristlik fantaasia vaid reaalsete võimaluste katsetamine. Stelarci jaoks on kunstnik kui ühiskonna häirekell mille ülesandeks on eelootavat aimata ning osaliselt läbi mängida. Kunstnik kirjutab: ”Arusaamine, mis on keha ja kuidas ta toimib, on muutunud problemaatiliseks seoses geenide kaardistamisega, soovahetusega, jäseme proteesidega ja neuraalsete implantaatidega. Me loome fraktaalset liha ja fantoom-liha. Laiendatud operatisioonisüsteeme ja virtuaalseid töökeskkondi....liha ja metall segunevad ootamatuteks ja vahelduvateks anatoomiliseks ülesehitusteks mis toimivad otse naha all. Koletislik ei ole enam võõras. Me kogeme liha ringlemise ajastut. Organid eemaldatakse ühest kehast ja siirdatakse teise kehasse. Jäsemed eemaldatakse surnud kehalt ja siirdatakse elavale...Hüdraulilised südamed panevad vere ringlema ilma tuksumata. Süda südame tukseteta..
muutust ühe aasta, ühe kuu või muu lõpliku ajavahemiku vältel. Nii mõnelgi teisel funktsioonil ei saa osades kohtades tuletist leida ja tuleb välja, et tuletis leidub lausa funktsioone, mis on küll pidevad, aga kus ei saa üheski kohas tuletist leida! Need on parajad monstrumid ning mõned neist meenutavad mõningal mää- ral fraktaalset lumehelvest, mille kohta saab lugeda juba järgmisest osast [lk 377]. Ja isegi kui füüsikud tegelevad peaaegu alati funktsioonidega, millel tuletis leidub – nagu näiteks juba nähtud ruutfunktsioon või siinusfunktsioon – on oluline küsida, millal üldse on tuletisest mõistlik rääkida. Seda järgnevalt arutamegi. Meenutame, et defineerisime funktsiooni tuletise mingil kohal piirprotsessi kaudu.
annaabi.ee 
