kõigile teadvustada. Sellised ilutsevad lobamokad oleme muidugi kõik - "igaühes suigub prohvet, igaüks ootab hetke, et omalt poolt midagi välja pakkuda" - ainult et oidu omav lobamokk kuulab ka teiste hääli enda kõnelemiste vahel. On mõneti kahestsusväärne, et sellised suured narratiivid nagu religioon, mütoloogia ja rahvatraditsioonid kipuvad sünteesis üksteise ja teistlaadsete diskursustega lahustuma, saades fragmentaarseks ja närveldavaks maailmapildiks, mille iga järgnev mõttevoolu trend võib minema pühkida. "Ma vaatlen ideede spasme, samal ajal kui Tühjus ümberringi muheleb" kirjutas E.M. Cioran oma "Lagunemise lühikursuses". Kuidas toime tulla olukorras, kus juured on läbi lõigatud ja uute kasvatamiseks ei jätku mahti? Kas tõdeda igasuguste inimpüüdluste käesirutust Tõe suunas asjatuks vaevaks ja keskenduda lohutule eneseteostusele asises maailmas?
juurutamisel maailmas mõttetu, sest moslemi ettekujutus inimõigustest hoopis teine kui kristlasel); b) pessimism ühiskonna arengu mõistuspärasuse ja loogilisuse suhtes: inimesed pole suutelised teadmisi praktikasse rakendama, sellepärast ei tasu uskuda, et ühiskond tulevikus paremaks muutuks 2) inimesi tuleb vaadelda kui tarbijaid, mitte kui tootjaid või tootmisvahendite omanikke; tohutu valik muudab kultuuri fragmentaarseks ja kultuuritarbimise eklektiliseks; tarbimine nii totaalne, et kaob vahe töö- ja puhkesfääri vahel, kõik ühtlustub, muutudes samas kaootiliseks ja defineerimatuks; ähmasub piir reaalse ja mittereaalse vahel 1.3 DEMOKRAATIA LEVIK 1950.1960. aastatel idealiseeriti lääne ühiskonda ning arvati, et kõik ülejäänud maailma regioonid peaksid liikuma samasuguse ühiskonnakorralduse poole. Demokraatia arengu vältimatuks tingimuseks peeti majanduslikku progressi, seepärast
indoeurooplaste, indoeuroopa keelte, Lääne-Saksamaa ja Ameerika vastu, mida ta ei suutnud ega tahtnudki ohjeldada. See viha, kahtlus iseendas ja osalt sunnitud, osalt omaenda trotsist valitud vaimne üksindus on jätnud sügava mõra tema loomingusse, olgu tegu luule, teoloogiliste uurimuste või filosoofiliste esseedega. Masing on meie kultuuri Tsaar-kell, tohutu mõrane kell. Tema looming jääb poolikuks, fragmentaarseks ja lõpetamata. Selleski meenutab ta teist traagilise saatusega eesti geeniust Kristjan Jaak Petersoni. Ja ometi on ka tema fragmentide ja pudemete hulgas mõndagi, mis kõigest hoolimata mõjub maagiliselt ja ülendavalt, mida ei saa lugeda imetlusvärina ja tänutundeta. 11 LOOMING Suur osa Uku Masingu loomingust jäi nõukogude okupatsiooni ajal käsikirja, kuid
annaabi.ee 
