(Kultuur ja keel. 1970) KULTUUR III Esiteks, kõigi definitsioonide aluseks peetakse veendumust, et kultuuril o n t u n n u s e d. Kogu näilise triviaalsuse juures ei puudu sellel väitel tähendusväärne sisu: siit johtub veendumus, et kultuur ei kujuta endast ilmaski universaalset kogumit, vaid on üks selle teatavat viisi korrastatud osahulk. Ta ei kätke endas kunagi k õ i k e, vaid moodustab teatud kindlal moel piiritletud sfääri. Kultuur on käsitatav fragmendina, mitte-kultuuri foonil eralduva alana. Vastandamise iseloom on muutuv: mitte-kultuur võib endast märku anda haakumatusena teatava religiooniga, teatud käsituse, teatavat tüüpi eluviisi ja käitumisega. Ometigi on kultuuril niisugust vastandumist alati tarvis. Siinjuures saab just kultuurist opositsiooni markeeritud liige. Teiseks, kogu kultuuri ja mitte-kultuuri eraldamise mitmekesisus taandub tegelikult ühele: kultuur tõuseb mitte-kultuuri foonil esile m ä r g i s ü s t e e m i n a
Teiseks võib olla teatud tingimustes raske tekitada praimereid, mis oleks unikaalse järjestusega. Genoomis on palju kordusjärjestui ning vahel on nad oluliseks segavaks teguriks, kui tahta tekitada praimerit, mis seonduks ainult ühte kohta genoomis. Kolmandaks piiravaks teguriks on paljundatavte DNA fragmentide pikkus. Tüüpiliselt on PCR-iga võimalik paljundada 100-10 000 aluspaari pikkuseid DNA lõike, nii et kui meid huvitav DNA piirkond on sellest pikem, eu saa seda ühe pika fragmendina taolisel moel amplifitseerida. PÕHIMÕTE: Iga tsükkel koosneb kolmest etapist, kus esimesena DNA ahelad denatureeritakse (1 → 2), seejärel võimaldatakse praimeritel seonduda kindlatele kohtadele DNA ahelal (2), mis paarduvad komplementaarsuse põhimõttel kummalegi poole kopeeritavat ala. Kolmanda etapina viib polümeraas läbi 5'--> 3'suunas praimerite pikendamise (3). Käesolevat tsüklit korratakse mitmeid kordi, mille tulemusena saadakse lõpus
aga hulgaliselt vesiniksidemeid vee molekulidega, mistõttu sellele tärklise kompodendile on iseloomulik vees pundumine, sültja massi moodustamine. Glükogeen – on peamine loomne polüsahhariid, mida sageli nimetatakse ka loomseks tärkliseks. Põhjuseks on glükogeeni ja tärklise põhikompondendi amülopektiini sarnasus (mõlemad koosnevad glükoosijääkidest; nende ehitusprintsiip on sarnane; hargnemispunkti nende molekulis võib vaadelda isomaltoosse fragmendina; nende osaline hüdrolüüs annab dekstriine; mõlemad on seotud tsütoplasma valkudega ja osaliselt ka rakusiseste membraanstruktuuridega). Glükogeen on glükoosi lühiajalne reserv loomorganismis ja inimeses. Glükoosi ühikute koguarv glükogeeni molekulis võib küündida saja tuhandeni. Tärklis ja glükogeen on olulisimad varusahhariidid, sest nad koosnevad glükoosi jääkidest. 7. Tselluloos: Tselluloos on taimne polüsahhariid, mis koosneb β-D-glükoosi jääkidest, mille arv
biokeemiale. Haiguste ravi seisukohalt on nn euroopalik lähenemine ilmselt praktiline. On aga ka juhitud tähelepanu probleemidele, mis sellega kaasnevad: nähakse üksikut, mitte üldist. Liigne füüsilise keha keskne lähenemine osutab ka küsimusele, mida ravida kas keha või hinge, eluviise jne. Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste. MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele. Eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid osiseid: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus; · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus; · Meditsiinipsühholoogia; · psühhoanalüüs; · psühhosomaatiline meditsiin; · biograafiline meditsiin; · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad
annaabi.ee 
