PAH-id. Suurema molekulmassiga PAH-id (molekulmass suurem kui 300,36 g/mol) on vähem liikuvad keskkonnas, sest neil on suurem molekul ning väiksem lendumis- ja lahustumisvõime. Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud on lipofiilsed, see tähendab, et nad lahustuvad paremini orgaanilistes solventides kui vees. PAH-id hüdrolüüsil lagunevad kehvalt, kuid valguse toimel võivad oksüdeeruda ja ka laguneda (leiab aset fotodegradatsioon). IV. Teke PAH-id satuvad keskkonda näiteks kivisöest, toornaftast, asfaldist ning PAH-e eraldub ka kütuste (fossiilkütused või biomass) ja jäätmete põlemisel/põletamisel kõrvalsaadustena. PAH-e moodustub isegi diislikütuse, tubaka ja rasva mittetäielikul põlemisel. PAH-id võivad sattuda ka toitu selle valmistamisel (grillimisel, praadimisel, suitsutamisel, küpsetamisel) ning on võimalik, et toit saastub PAH-idega suitsugaaside otsesel kokkupuutel toiduga. Peale eespool
(3) Suurim põhjus prügisodi tekkimisest on plastmaterjalist asjade tootmine, millest kümnendik jõuab lõpuks merre. Sellest osast küll suurem osa vajub põhja, kuid ülejäänud jääb lainetesse hulpima. Tänu sellele jõuab mass millalgi Vaikse ookeani prügisaartesse. (1) 3 Kuna plastik pole biolagunev, siis ei suuda loodus neid ümber töödelda. See ongi plastiku suurim probleem. Vees toimub küll plastiku fotodegradatsioon, ehk suuremad esemed lagunevad väiksemateks tükkideks, kuid polümeerstruktuurid püsivad alles endiselt. (2) Kahjulikkus elustikule Vette sattunud prügi tõttu hukkub igal aastal miljon looma ja lindu. Mereelukad ja linnud jäävad prügisse kinni, mis hulbib veel ja selle tagajärjel nad hukkuvad. Mereelukad söövad sisse üliväikesi plastiktükke, pidades neid toiduks. Need aga põhjustavad mürgitui ja ummistusi. Suur probleem on ka selles,
Reklaamitavad loodusesõbralikene. [4] 17 6. BIOPLASTIJÄÄTMETE KÄITLEMINE Biolagunemise all mõistetaks plastide lagunemist mikroorganismide, nt bakterite toimel. Lagunemine peab kulgnema nii, et plasti mehaanilised ega tarbimisomadused kasutamisperioodi vältel ei muutuks ning lagunemine algaks alles pärast kasutussea lõppu. Enne biolagunemist on oluline materjali keemiline või fotodegradatsioon. Keemiline degradatsioon toimub oksüdatsiooni, hüdrolüüsi või termilise lagunemise teel. Fotodegradatsioon põhineb valdavalt UV- kiirguse ja kõrgendatud temperatuuri toimel. Eelnev keemiline lagundamine on oluline, sest bio degradatsioonile alluvad polümeeriahela väiksemad lõhestunud fragmendid. Biolagunemise kriteeriumiks loetakse seda, et plast kaotab aeroobsel lagunemisel CO 2 –na 60% oma süsinikust 180 päeva jooksul
Sarnaselt dioksiinide ja polükloreeritud bifenüülidega on PAH-id lipofiilid, aga PAH-ide pikaajaline püsivus pole nii suureks probleemiks kui dioksiinide ja polükloreeritud bifenüülidel, sest PAH-id metaboliseeruvad ja lagunevad inimorganismis ja keskkonnas kiiremini kui dioksiinid ja polükloreeritud bifenüülid. PAH-id on keemiliselt stabiilsed ja hüdrolüüsil lagunevad kehvalt, kuid valguse toimel võivad PAH-id oksüdeeruda ja ka laguneda (leiab aset fotodegradatsioon). PAH-idega kokkupuutest tuleb püüda hoiduda nii palju, kui see on võimalik, sest on kindlaks tehtud, et osa PAH-e on genotoksilised kantserogeenid. Konkreetse PAH-i kantserogeensus sõltub vastava PAH-i molekuli ruumilisest struktuurist. Inimeste tervise kaitseks on Euroopa Komisjoni määrusega nr 1881/2006 kehtestatud piirnormid benso(a)püreeni sisaldusele mõndades rasvu ja õlisid sisaldavates toiduainetes ja
annaabi.ee 
