miinuseid. Kuna pikslid on tihedalt kokku surutud, on pildis vähem detailsust ja rohkem müra see on nähtav pea kogu tundlikkuse ulatuses, kuid avaldub eriti selgelt (värvilise) lumena suurematel tundlikkustel. Müra vähendamiseks on kasutusel erinevaid meetodeid, kuid need vähendavad ka pildi detailsust. Kõik on muidugi suhteline tänased parimad kompaktkaamerad teevad vabalt sellise kvaliteediga pildi, mis aastaid tagasi oli võimalik vaid profikaameraga kui sedagi. 13 3.2. Fotoateljeed Siiski suudeti juba 19. sajandi teisel poolele valmistada nii tundlikke fotomaterjale, et poseerimise aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele tasemele, et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. ,,Eesti Postimees" avaldas 1867. aastal artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: "Päevapildid ei ole meie
Penni fotograafikarjääri kuulusid nii tellimustööd kui ka kunstiline fotopraktika. Alates 1970. aastatest pühendus Penn aga eelkõige näituste tegemisele ja raamatute väljaandmisele. 1984. aastal korraldas New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMA tema loomingu mahuka ülevaatenäituse ning 1985. aastal pälvis Irving Penn rahvusvahelise Hasselbladi fotopreemia. Ta reisis väga palju. Sagedastel rännakutel maailma haruldastesse paikadesse ei saanud ta püsivat fotoateljeed kasutada ning seetõttu pani ta reisidel assistentide abiga püsti ajutise ateljee. Uus-Guineal, Marokos ja Dahomees (praegune Benin) pildistatud töid on nimetatud Penni etnograafiliseks seeriaks. Kõrvutuses Penni erinevate töödega, kerkib rännakutel pildistatud fotode puhul kõige tugevamalt esile sarnasus moefotoga. Näiteks 1967. aasta Vogue'is ilmus Dahomees pildistatud fotoseeria, mis juhib tähelepanu, kuidas portreteeritavad
katsetuste tulemused alles pärast J. Niepce'i surma aastal 1839. Inglismaal William Fox Talbot leiutas umbes samal ajal esimese negatiiv- ja positiivprotsessi. Nii sai ühest negatiivist teha soovitatud arvu positiivkoopiaid. Põhimõtteliselt on tegu sama protsessiga, mida kasutatakse fotograafias tänapäevani. Victoria-ajastul sai fotograafia tuule tiibadesse entusiasmiga, mida on täna raske ette kujutada. 1853. aastaks oli ainuüksi New Yorgis, Londonis ja Pariisis umbes 80 fotoateljeed. Õues pildistamine nõudis algusaastail palju pingutust, mida on isegi raske ette kujutada, kui praegu võime kaamera lihtsalt väikese kaamera kotiga kaasa võtta või tasku panna. Esimesed rändfotograafid, kes käisid pildistamas maastiku, loodust või mida iganes, vajasid hoburakendit, et vedada ülimalt raskeid fotoplaate, pimiktelke, milles kanti fotoplaadile valgustundlik emulsioon otse võtteplatsil, ning lisaks tripoodi ja rasket puit kaamerat. Mõned