Põhiliseks ülesandeks ongi fotosüntees 2. kobekude rakud paiknevad hõredalt, palju vaheruume, rakkudes on vähe kloroplaste. Vastutab gaasivahetuse ja veeaurumise eest Alumine epiderm ehk alumine kattekude seal paiknevad õhulõhed, mis koosnevad: - kahest sulgrakust (ebaühtlaselt paksenenud rakukest) - õhupilust Õhulõhede seisund määrab ära hingamise ja fotosünteesi kulgemise. Muutused: 1. Fotoaktiivne avanemine päikese tõusetes õhulõhed avanevad, päikese loojudes õhulõhed sulguvad 2. Hüdroaktiivne sulgumine vee defitsiidi korral õhulõhed sulguvad. Vee kaotuse vältimine 3. Hüdropassiivne sulgumine kõrge õhuniiskuse korral (kui mitu päeva järjest sajab uduvihma). Osmoosi tõttu vesi tungib rakkudesse, rakkude mõõtmed paisuvad ja õhulõhed litsutakse kinni Fotosünteesi intensiivsust määravad tegurid: 1. Valguse hulk 2
Veepotentiaali vahemik, kus taim vee kätte saab on -1,5 (-0,05) megaPaskalit. 8. Transpiratsioon ja selle tähtsus. Ääreefekt. Õhulôhede regulatsioonimehhanism. Transpiratsiooni sõltuvus välistingimustest. Lehed on põhiliseks transpiratsiooni organiks. Toimub õhulõhede kaudu, mis peavad olema avatud. Õhulõhed on umbes 1% lehe pinnast, aga nende kaudu toimub 70% transpiratsioonist. Regulatsioonimehhanism: 1 Fotoaktiivne avanemisreaktsioon Hommikul, kui päike paistab, K+ liigub koos veega, lõhed lähevad vett täis ja avanevad. Intensiivne transpiratsioon. Keskpäevaks veedefitsiit. 2 Hüdroaktiivne sulgumisreaktsioon taim sulgeb õhulõhed, kuni tuleb defitsiidist välja. 3 Hüdropassiivne sulgemisreaktsioon kui taim küllastub veega ja epidermilised rakud on vett nii täis, et lõhe sulgub. Sulgrakud ei tööta ning tavaline sulgumine ei toimi.
3.Füüsikaliselt seotud vesi - veepot madal, osaliselt taimede poolt kasutatav; 4.Keemiliselt seotud vesi - taimede poolt mitte kasutatav, taimed kätte ei saa. TRANSPIRATSIOON Transpiratsioon tagab tõusva veevoolu taimedes ning alandab lehe temperatuuri. Toimub õhulõhede kaudu. Õhulõhede arv taimedel varieerib liigiti. Õhulõhed avanevad valguse ja vee toimel (koos veega liiguvad sulgrakkurdesse kaaliumioonid) ning sulguvad vee välja liikumisel. Regulatsioonimehhanismid: a) Fotoaktiivne avanemisreaktsioon – hommikuti, kui päike tõuseb b) Hüdroaktiivne sulgumisreaktsioon – umbes keskpäeval, kui tekib veedefitsiit taimes. Ületab fotoakt avanemisreaktsiooni, kestab mõnda aega. c) Hüdropassiivne sulgumisreaktsioon – suurvee ajal, kui taimerakud küllastunud veega ja suruvad õhulõhed kinni. d) Passiivne avatud olek – muud ekstreemsed tingimused, nt kui õhutemp on liiga kõrge (üle 40) või kaaliumi üleküllus; regulatsioonisüsteem läheb rivist välja
fotosünteesiva koega. Kobekoes on rakud hõredamalt ja ka kloroplastid on hõredamalt. Kobekoe põhiülesanded on: vastutamine gaasivahetuse eest ja veeauru kogumine. Alumine kattekude, milles on õhulõhed (on erandeid, nt ujuvad lehed). Õhulõhed: koosnevad kahest sulgrakust. Sulgrakkude eripära on see, et nende rakukestad on ebaühtlaselt paksenenud. Teiseks õhulõhe koostisosaks on õhupilu, läbi mille toimub gaasi ja veeauru vahetus. Õhulõhede seos fotosünteesiga: 1.) fotoaktiivne avanemine- valge aja saabudes õhulõhed avanevad (pimeduse saabudes õhulõhed osaliselt sulguvad). 2.) hüdroaktiivne sulgumine- vee defitsiidi tingimustes siis veekaotuse vähendamiseks õhulõhed sulguvad suures osas sõltumata valgustatusest (siit ka põhjus, miks suvine pikk põuaperiood mõjutab üldist saagikust). Taimed, mis kasvavad kuivas pinnases ja pidevalt tuulises keskkonnas on õhulõhed pooleldi suletud (tuul soodustab aurumist). 3
annaabi.ee 
