tekivad suured väetise kaod ning selle tagajärjel ka elukeskkonna saastumine. Näiteks kandub suurem osa põldudele viidud väetistest põhjavette ja atmosfääri. Mineraalväetiste kasutamise kogus ühe hektari kohta aastas on Eestis 86 kilogrammi. Võrreldes 1989 aastaga on vähenemine olnud umbes kolmekordne. Enimkasutatud mineraalväetised on lämmastikväetis taimede lämmastikuvajaduse rahuldamiseks, kaaliumväetis, mis suurendab taimede talvekindlust ning fosforväetisi fosforitarbe rahuldamiseks. Fosfor on üks tähtsamaid keemilisi elemente, mida taimed vajavad oma kasvuks ja arenguks. Erinevalt nitraatidest on fosfaadid väga püsivad ega redutseeru elusorganismides madalama oksüdatsiooniastmega ühenditeks. Põhiosa toodetavatest fosfaatidest leiabki rakendust fosforväetistena. Fosforväetis Fosforväetis on lihtväetis, mille toimeaine on fosfor. Fosforit sisaldub ka mitmes teises mineraal- ja orgaanilises väetises
vajalik vaid 2...3 cm sügavune pinna kobestamine. Külvieelsel väetamisel parimaks orgaaniliseks väetiseks on hästi segatud ja valminud turba-sõnniku kompost. Kvaliteetset sõnnikut või komposti tuleb anda normiga 60...80 t/ha sügiskünni alla. Fosfor-kaaliumväetiste normid sõltuvad vastava elemendi tarbest mullas ja planeeritavast rohu kuivaine saagist. Nii võivad fosfori (elemendina) normid ulatuda kuni 40 kg/ha suure planeeritud saagi ja väga suure mulla fosforitarbe korral. Sama olukord on ka kaaliumväetise vajadusega, mis võib puhta kaaliumina (s.o. elemendina) olla kuni 100 kg/ha. Nii orgaaniliste kui ka PK-väetiste külvieelne kasutamine loob head tingimused heintaimede kasvuks esimestel kasutusaastatel ning seetõttu ei ole vaja esimesed 4...5 aastat kasutada rohumaade pealtväetamist. 39 3.2.4. Seemnesegud Heintaimeliikide ja sortide sobivus
samuti maksa- ja vereloome elundite haiguste vahel. Liigselt mulda viidud väetised satuvad koos pinnavetega põhjavette ja veekogudesse, tuues seega ümbritsevale keskkonnale kasu asemel kahju. Paljuski tänu põllumajandusele on maapinnale lähim põhjaveekiht väga mitmetes kohtades saastunud nitraatide ja muude joogiks sobimatute lisanditega. Enimkasutatud mineraalväetised on lämmastikväetis taimede lämmastikuvajaduse rahuldamiseks, fosforväetis fosforitarbe rahuldamiseks ning kaaliumväetis, mis suurendab taimede talvekindlust, saaki ning süsivesikute- ja valgusisaldust, linal parandab aga kiu omadusi. Teine suur probleem on veekogude eutrfeerumine. Eesti järvedest kuulub ligi 40% rohketoitaineliste kilda. Eutofeerumise all mõeldakse toitainete, eelkõige fosfori ja lämmastiku hulga, seega vee toitainelisuse suurenemist. Eutrofeerumine on oma põhiolemuselt loomulik, looduslik protsess, mis kaasneb veekogude vananemisega. Looduses
annaabi.ee 
