Kuni jälle tühi pea Ja kui siis ristub öös, mõni tee see pole see. 20 Refr: Suur maailm ... Ei murtud süda parane Ei mälestus unune, Ei kuiva pisarad Kuid armastus jääb elama. Mustamäe valss Heldur Karmo / Avo Tamme Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest. Päeval ja ööl, kodus ja tööl mõtlesin Mustamäest. Refr. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel tahta mis võiksin veel! Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees. Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik, olgu seal pidu või pulm igavust ma tunda ei saa enne, kui kell on kolm. Refr. Nüüd elan Mustamäel ... Kui nüüd veel Mustamäe Ziguli kandiga sõpruse sidemed looks, võib-olla nii minagi siis auto veel majja tooks. Refr. Nüüd elan Mustamäel ... Mustlase elu
Üldiselt kirikust kui institutsioonist Machiavelli hästi ei arvanud, ta ütles "selleks et tunda paradiisi viivat teed, tuleks õppida ka põrgu teed" ning selleks, et põrgu sattumist vältida võis seda põrgu teed õppida ka kiriku näitel. "Meie itaallased võlgneme Rooma kirikule ja tema preestritele selle, et meist on saanud uskmatud ja halvad inimesed, veelgi enam kirik on hoidnud meie maa lõhenenuna..." Aga ka kirikujuhid on kasutanud virtut ja fortunat. Ta toob positiivse näitena paavst Alexander VI ja ta Borgiate suguvõsa, kes tugevdasid paavstivõimu lepinguid eirates ja muul moel, mida tavapäraselt peetakse ebamoraalseks. Fortuna on saatus või ettemääratus, saatus on vägagi muutlik, sest olukorrad, millesse inimene satub, muutuvad kogu aeg. Virtu on inimese mehisus, inimlik tugevus, inimlikud oskused. Machiavelli leiab, et saatus jätab poole asjadest inimese määrata, kui inimesel on piisavalt mehisust ja oskust
teed õppida ka kiriku näitel. "Meie itaallased võlgneme Rooma kirikule ja tema preestritele selle, et meist on saanud uskmatud ja halvad inimesed, veelgi enam kirik on hoidnud meie maa lõhenenuna..." Et Machiavelli on kiriku õpetust suhtes kriitiline, pole tolle aja kontekstis midagi erakordset, oli mitmeid teisigi, kes kahtlesid kristlikus maailmapildis ja moraalis (Campanella Päikseriik, Bruno, Galileo). Aga ka kirikujuhid on kasutanud virtut ja fortunat. Ta toob positiivse näitena paavst Alexander VI ja ta Borgiate suguvõsa, kes tugevdasid paavstivõimu lepinguid eirates ja muul moel, mida tavapäraselt peetakse ebamoraalseks (raha ja jõuga kui ta kirjutas Giuliano de Medici'le ja peale tema surma Lorenzo de Medicile, siis nende ajal oli paavstivõim tugevnenud. 1513-st on paast Giovanni de Medici, Leo X). Virtu ja Fortuna Fortuna on saatus või ettemääratus, saatus on vägagi muutlik, sest olukorrad, millesse inimene
annaabi.ee 
