" või "Kas sõbrad kohtusid juhuslikult või ettekavatsetult?" on küsimus lahingu või kohtumise kohta. Siin opereeritakse aja ning juhuslikkuse mõistetega [operate with], ei opereerita aga nende kallal [operate upon]. Mingil määral on siin samasust skulptori tegevusega, kes tegutseb peitliga, kuid see, mille kallal ta töötab, on kivi. Peitli enda kallal opereerimine on pigem mehaaniku kui skulptori amet. Pisut liialdades võiksime öelda, et mõistelisel küsimusel või mõistelisel formuleeringul on grammatiliseks subjektiks tavaliselt abstraktne nimisõna nagu "aeg" või "juhus" või "tõenäosus", samas kui faktiline küsimus lahingu, kohtumise või ilma kohta seostub vastava konkreetse ideega tegusõnade või omadussõnade või määrsõnade abil. Ilmaennustuses, mis teatab meile, et mingis piirkonnas on tõenäoliselt homme lumetorm, on subjektiks ilm mingis kohas ja mitte tõenäosuse mõiste. See idee tuleb sisse vaid määrsõnaliselt, kui ilmaootuste piiritlus
süstemaatika, -anatoomia, -füsioloogia, -geograafia, mullateadus jt. LIIGI MÕISTE, TAKSONOOMILISED ÜKSUSED Süstemaatiliseks ja bioloogiliseks põhiühikuks on liik. Liigi esimese definitsiooni andis inglise loodusteadlane J. Ray 17. sajandi lõpul. Ta mõistis liigi all selliste isendite kogumit, mis on võrsunud mingi ühe taime seemnest. Rootsi loodusteadlane C. Linne, kes andis esimesena taimeriigi liikide kirjelduse, ei peatunud liigi mõiste formuleeringul, kuid märkis liikide konstantsust ja muutumatust. Samas pidas Ch. Darwin liiki tinglikuks, meelevaldseks mõisteks, mis on välja mõeldud omavahel lähedaselt sarnaste indiviidide grupi märkimise hõlbustamiseks ja mis tegelikult oluliselt ei erine terminist variatsioon (erikuju), millega täheldatakse vorme, mis oma tunnustes kõiguvad vähem teravalt. Seega oli Ch. Darwinile liik ajalooline nähtus see tekib, areneb, saavutab täieliku
ning mitte konkreetseks retseptiks antud kordumatu juhu jaoks. Riigikohtu kasuaalsed tõlgendused sättest ja mõttest leiduvad kohtuotsuse motiveerivas osas õigusliku motivatsioonina. Faktiline motivatsioon — inimese käitumise sisemise motivatsiooni aluseks olevad hoiakud (eksitus; hea tahe; otsene tahtlus; kaudne tahtlus; hooletus jne). Üldine siduvuskorraldus — sisaldub PS § 3 lõige 1 esimeses lauses. Vastavalt sellele „riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse /…/ alusel“. Formuleeringul „üksnes põhiseaduse alusel“ on positiivne ja negatiivne tähendus. Positiivselt tähendab see, et kõik riiklikud aktid peavad olema taandatavad põhiseadusele. Iga riikliku akti volitusalus peab lõppastmes tulenema põhiseadusest. Selles tähenduses saab rääkida põhiseaduse reservatsioonist. Põhiseaduse reservatsioonile lisandub üldine seaduse reservatsioon ehk seadusreservatsioon. See väljendub selles, et formuleeringule „üksnes põhiseaduse alusel“ on lisatud klausel „ja
annaabi.ee 
