ning on abiks katastroofide korral Eesti piires. Scoutspataljon on valmis osalema NATO, ELi ja ÜRO poolt juhitavatel rahvusvahelistel operatsioonidel ning rahvusvahelistel õppustel, esindades Eestit NATOs teiste liikmesriikidega. Samuti täita ka BALTBAT-I Eesti-poolseid kohustusi. Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. Scoutspataljoni põhiülesanneteks on: Reservüksuste ettevalmistamine ajateenijate väljaõppe kaudu. Väljaõppe administratiivne ja tagalatoetus. Sõjaaja ja reservüksuste formeerimise ettevalmistamine ja läbiviimine. Luureinformatsiooni kogumine ning selle töötlemine ja analüüsimine. Scoutspataljoni veebel on staabiveebel Meelis Piirsalu. Scoutspatajloni ülem on alates 2016
Scoutspataljon Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. 1. SCOUTS-RÜGEMENT VABADUSSÕJAS Viljandis valitses masendav meeleolu, rikkamad kodanikud põgenesid linnast, kartes jääda enamlaste või Vene valgekaartlaste ohvriks. Tasapisi hakkas vaesemgi rahvamass mõjuvõimsamate ,,eeskuju" järgima. Põgeneti teadmatusest ja kindla juhi puudumise tõttu. 17. detsembril 1918 sõlmiti leping sõjaministeeriumi ja idee algatajatega. Reissar pidi tagama meeste
Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn. löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd. Soomusrongide Divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide Divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesandeks oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919. aastal sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures. SOOMUSRONGID EESTI VABADUSSÕJAS Eesti Vabadussõjas 19181920 kasutatud Eesti soomusrongid olid ehitatud kättesaadavatest materjalidest nagu tavalistest vagunitest ja veduritest. Neil puudus terassoomus, kaitseks olid kas liivakotid või vagunite kahekordsed seinad, mis olid täidetud liivaga. Relvastuseks olid tavalised
Põdderil Vene sõjaväest villand ja vell samal kuul jättis ta oma uue polgu maha, saabudes 22. juulil 1. Eesti polku Rakveres. Siin määrati ta polguülema ( teise tulevast eesti kindrali A. Tõnisson i) abiks. Ome Vene-jaapani sõja ja I maailmasõja mälestuseks tõi E. Põdder kaasa 6 aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri ordeni IV järgu. 19. oktoobril 1917 määrati E. Põdder Tallinna eraldipataljoni formeerijaks ja ülemaks. 30. oktoobrist hakkast ta sellest pataljonist formeerima juba 3-pataljonilist Tallinna Eesti eraldipolku, mis peagi nimetati 3. Eesti polguks. 1. eesti jalaväediviisi moodustamisel sama aasta detsembris määrati E. Põdder 9. detsembril 1. Eesti polgu ülemaks, kuna senine polguülem A. Tõnisson sai brigaadiülemaks. 1. Eesti polk oli selleks ajaks asunud Haapsalusse ja üheks ta põhitegevuseks oli saanud Läänemaa talude ning mõisate kaitsmine
annaabi.ee 
